Tahan, et mees teeniks minust rohkem, et saaksin end naisena tunda
Veel paar aastat tagasi oli meil mõlemal hea töö ja kena palk, käisime mitu korda aastas kogu perega reisimas, uute rõivaste ostmine ei olnud probleemiks, õigemini ei pidanud me selle peale isegi mõtlema, vaid läksime poodi ja ostsime, mida vaja. Minu raha oli minu taskuraha, maksin lapse kulud ning mul oli piisavalt ressursse, et šopata, käia ilusalongides end poputamas, juuksuris ja trennis. Toitu ei ostnud Säästust, vaid Stockist, lauale jõudsid ka delikatessid ning toidulaud oli rikkalikum. Elasime hästi ja mulle hea elu meeldis väga. See oli täpselt selline elu, nagu ma lapsepõlves unistasin.
Kuid masu tõmbas piduri peale ning kahandas mu kaasa sissetulekut umbes 75%. Minul õnnestus pääseda, palk ja töö jäid samaks. Mees on tööl, teeb seda, mida ta armastab, aga palka saab selle eest näruselt vähe, vaid natuke üle miinimumi. Tema raha jätkub vaid pangalaenu maksmiseks ja autoliisinguks ning siis on tal konto nullis ka. Mistõttu jäävad paljud kulud minu kanda. Lapse kulud + riided, enda kulud + riided, elukoht, toit, mõnikord ka auto, kui sel midagi katki juhtub minema või on tulnud teha mingi ootamatum väljaminek. Ühesõnaga — ma olen pidanud loobuma kõikidest mugavustest ega saa endale enam pea midagi lubada, pere heaolu ja soe söök on olulisemad.
Aga ma ei taha sellist elu. Ma tunnen, et mina olen mees majas, aga tahan olla naine. Mind on õpetatud, et mees on perepea, mees toob leiva lauale, mees hoolitseb pere heaolu eest ning laseb naisel tema kõrval särada. Kaheksa eelmist aastat see nii oligi. Praegu on kujunenud kuidagi vastupidi — mina hoolitsen meie perekonna heaolu, kodu ja toidulaua eest ning härra naudib minu raske töö ja raha vilju. Praegune olukord ruineerib mind, mu meest ja meie suhet samuti, sest ükskõik, mis teema üles võtta, alati on sellesse segatud ka raha. Mida tal ei ole. Mul on piinlik maksta restoranis pere lõuna eest või poes tema riiete eest. Või kui reisidel, mille eest mina nagunii maksin, on vaja autot rentida ning mina ulatan oma krediitkaardi, tahaksin sealsamas maa alla vajuda. Te ei kujuta ette neid üllatunud-segaseid-imestunud-kaastundlikke pilke, millega mind vaadatakse, ma ei suuda seda taluda! Mul on häbi sellise mehega olla, ausalt!
Olen talle rääkinud, kuidas ma end tunnen. Siis ta teatab, et olen tänamatu, ei mõista ega toeta ning mõtlen ainult rahast. Jah, mõtlen küll ja ma ei ole kindel, et peaksin seda häbenema. Olen püüdnud teda utsitada parema palgaga tööd otsima, sest tegu on kuldsete kätega mehega, kellel on lisaks veel palju tutvusi ning kui ta vaid võtaks end kokku ja teeks paart kõnet, saaks ta päris kindlasti sama hea palga peale. Kuid ta ei taha, ei viitsi, ei saa, ootab paremat hetke jne. Mis ta probleem tegelikult on, ma ei tea, ta ei räägi.
Nii et praegu on seis selline, et mina kui kõrgepalgaline pean tervet peret üleval, ei ole sellega teps mitte rahul ning mu kallis kaasa naudib lihtsalt mugavat äraolemist. Ja mina ilmselt suundun varsti otsima kedagi, kes suudaks mind taas panna naisena, mitte rahamasinana tundma.
Lugejad, mida teie arvate? Kas rahaline võrdsus suhtes on teile oluline? Kas tunnete/tunneksite end hästi, kui mehest rohkem teenite/teeniksite või tahaksite samuti, et mehe palk oleks kõrgem?
