"Naised on oma otsustega suuresti ise süüdi, et meil on nn. palgalõhe (mida tegelikult ei eksisteeri).

Lihtne näide: mees töötab aastas sada päeva ja nii viis aastat järjest, naine tuleb töötab esimesel aastal sada päeva, siis on kolm aastat lastega kodus ja tuleb peale kolme (!!!) aastat tagasi ning arvab, et saab minna samast kohast edasi, kus lahkus. Aga ei saa! Kolme aastaga on vilumus kadunud, paljudel on ka mõtlemine muutunud ja elu-tehnoloogia on palju edasi arenenud.

Ja siis juhtubki nii, et naine lahkub töölt, sest on solvunud. Kes tegi otsuse saada kaks last järjest? Tööandja? Kes tegi otsuse olla mõlema lapsega kodus maksimumaja? Tööandja?

Sama jabur on vaadata teatrit, minna siis vahepeal kohvikusse ja tulla pool tundi hiljem tagasi ning süüdistada näitlejaid, et need edasi mängisid. Milline egoism!"

Lugeja, kui ka sina oled kunagi vanemapuhkuse ajal töölt eemal veetnud, jaga oma kogemust. Kui lihtne või kerge oli tööle tagasi minna? Millist suhtumist kohtasid?