Töötu mees koduperenaiseks

 (101)
Töötu mees koduperenaiseks
Foto: Ilmar Saabas

Kui välismaal tööl käinud mees sügisel töö kaotas, ei osanudki ma alguses eriti kurvastada. Tundsin teataval määral rõõmugi, et ta enam pidevalt kodust ära pole. Mõtlesime, et küll leiab varsti kodulinnas töö. Koju jäänud mees oli alguses nii tore.

Ta tõusis minuga koos vara üles, tegi teed ja võileibu. Töölt koju tulles ootas ees soe söök. Mis sa, hing, veel tahad?

Mõne aja pärast aga tundsin, et miski selles olukorras häirib mind. Töölt koju tulles leidus ikka nii palju asju, mida oli vaja teha – mõned pesemata nõud siin-seal, väljaviimata prügikast, taimed kasta, pesu kuivama panna, veidi koristada… Ka süüa tuli üha sagedamini ise teha. Mees aga veedab õhtu arvuti taga.

Paratamatult tekkis küsimus, et mida tema teeb kõik need kaheksa tundi, mis mina tööl veedan?

Nädalavahetusel proovisin võimalikult leebelt meest appi koristama kutsuda. Tuligi, kuid juba poole koristamise pealt tüdines ja oli jälle arvuti taga.

Pagan, miks pean mina kõike tegema? Käima tööl ja siis kodu ka korras hoidma? Tema puhkab seitse päeva nädalas, aga millal minul selle jaoks aeg leidub? Oleks ju tore, kui saaksin nädalavahetuselgi temaga koos aega veeta, selle asemel et kodu kasida. See aga eeldaks, et mõni asi saaks nädala sees tehtud.

Küsisin ettevaatlikult, kas mehel oleks midagi selle vastu, et kodus mõni asi vahetevahel ära teha. Noh, viia prügi välja, pühkida köögipõrand üle, pesu ära pesta vms. „Ütle hommikul, mis vaja teha, küll teen,“ vastas mees. Parematel päevadel hommikuti isegi küsis, mis sel päeval oleks vaja korda saata. Ütlesin igaks päevaks paar väikest ülesannet, mitte midagi eriti aeganõudvat.

Aga selgus, et ka üks või kaks pisitööd päeva jooksul oli liig. Kui koju jõudes küsisin, kas see või teine asi sai tehtud, sain vastuseks vaid „ups, meelest läks“. Tegin ikka ise. Igasugune küsimine tegemiste või tegematajätmise kohta kvalifitseerub, mõistagi, automaatselt näägutamiseks.

Ka töökuulutuste vaatamine kujunes rohkem minu tööks. Selleks, et töökohale kandideeritud saaks, pidi mitu päeva järjest meelde tuletama, et võiks CV saata. Nagu tänapäeval kombeks tundub olevat, ei vaevu tööandjad enam isegi eitavat vastust saatma. Kui mees kandideerimistulemuste vastu telefonitsi huvi tundis, vastati talle ühest suurest ja tuntud firmast koguni, et neil pole aega sellega tegelda. Isegi mitte vastata, kas on mõtet veel oodata või on kindel, et sellele kohale tööle ei saanud.

Trennis mees ei käi ja ka sõpru pole teab mis palju, seega on arvuti nii hobi kui sõprade eest. Poeskäimine kipub nädala sees olema ainus väljaskäik – mina läheks küll niimoodi peast segi.

Läks lõpuks ka mees. Leidis, et kõigest on kopp ees, ja sõitis määramata ajaks maale. Mina jäin üksi tegelema oma argielu ja süümepiinadega teemal, kas mina põhjustasin selle põgenemise. Kas palusin liiga palju?

Kui tööl ei käi, ei ole paraku ka pühapäevi, nii et argipäeva tunne on ehk tõesti tugevamgi kui tööl käies. Täiskohaga töötavale inimesele on laupäev eriline juba ainuüksi seetõttu, et saab ennast välja magada, kodusele aga on kõik päevad samasugused, polegi midagi oodata.

Kui töötuks jääb naine, ei ole ilmselt küsimustki, kes kodused tööd teeb. Koduse naise töö on olla koduperenaine – teha süüa, küürida-kraamida, hoida kõik puhtana ja korras, et väsinud mehel oleks hea koju puhkama tulla.

Miks ei ole see aga kaugeltki nii iseenesestmõistetav, kui töö kaotab mees? Miks satub mees stressi otsekohe, kui tema päevatöö koosneb näiteks poeskäigust ja prügi väljaviimisest, samal ajal kui naine peab tulema toime nii täiskohaga töö kui ka koduste toimetustega? Kas on võimalik säästa vaest meest suurest mittetöötamise-stressist nii, et ei peaks ise ära tegema absoluutselt kõike, aga samas mitte olla vastik näägutaja, kui palud mehel ka midagi teha?