Tõrvatilk pühadepotis: tunnen õudust abikaasa tädilastele kingituste tegemise ees ning see rikub suure osa jõuluootusest

 (51)
Tõrvatilk pühadepotis: tunnen õudust abikaasa tädilastele kingituste tegemise ees ning see rikub suure osa jõuluootusest
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Alustan sellest, et mulle jõulud tegelikult meeldivad. Kogu see mõte perega koosolemisest ja hubastest-tubastest tegevustest, püüdlustest teistele rõõmu teha, hea olla, küünlavalgus ja soojus ja ilusad lood.

Seda enam meeldib, et meie peres jõule pärast laste kooliealiseks saamist eriti ei tähistatud. Oli küll koolinäidend ja -pakk, kodus pisike kuusk või hiljem ainult oksad vaasis, aga mida aeg edasi, seda vähemaks seda kõike jäi. Ei olnud meil ka sellist ühtehoidvat peret, kes oleks koosveedetud ajast rõõmu tundnud. Pigem tähendas jõuluaeg stressi ja sunnitud käitumist. Aga mul on ikka veel meeles, kuidas ma väikese lapsena jõulumaagiasse uskusin, jõulufilme ja -raamatuid nautisin ning seda kõike eriliseks pidasin.

Jõulud tulid minu jaoks tagasi mu abikaasa kaudu. Tema perekond peab väga oluliseks seda iga-aastast koosviibimist, head toitu, surnuaiale küünalde viimist ja traditsioone. Ma olen täiskasvanuna omandanud hoiaku, et kõik peab-üritused on tobedad ja olgu parem olemata, aga kui jaanipäevaks-iga-hinnaga-grüünesse paanikat suudan edukalt vältida, siis jõulud on ikkagi uuesti omaseks saanud. Minu vanemad hakkasid ka pärast lapselaste saamist jälle jõule tähistama, nii et igal aastal on mul kaks pidu — üks abikaasa ja üks mu enda perega. Vaikselt avastan taas jõulumaagiat ning naudin piparkookide tegemist, ühiselt veedetud aega ja muud asjassepuutuvat.

Seotud lood:

Aga. Alati on aga. Igal aastal tunnen lausa naeruväärset hirmu ja õudust abikaasa tädilaste ees ning neile kingituste tegemine rikub suure osa heast tundest ning jõuluootusest. Abikaasa tädi ja tädimees on väga toredad inimesed, aga oma lapsed on nad kohutavalt ära hellitanud. Pere ei ole rikkurid, lihtsalt normaalsel järjel, aga lapsed on alati saanud kõike, mida soovivad ja millal soovivad. Kõik popid mänguasjad, kallid tehnikavidinad ja muu on alati olemas. See muudab neile jõulukingituste tegemise täiesti jubedaks katsumuseks. Esialgu lähtusin põhimõttest, et kingin seda, mis endale tore tundub ja mida ise oleksin selles vanuses ehk soovinud. Pluss lähtun sellest tõekspidamisest, et kalleid kingitusi võivad vanemad teha, aga kõige tähtsam on ikkagi hea tahe ja kingisaamisrõõm. Mitu aastat ei tulnud laste näole meie kingituste peale mingit suurt rõõmu, sest kuidas olekski me saanud võistelda nutitahvlite või hiiglaslike nukumajadega? Asi päädis sellega, et ühel aastal kinkisime vahvad kaardimängud, aga algkooliealised lapsed ei teinud neid isegi pakist lahti. Ütlesid põlastavalt, et ähh, see on vist mingi seep, seda ma ei taha ja viskasid paki üle õla minema. Ei jäänud head tunnet. Oli piinlik ja samal ajal ka viha laste endi ning nende vanemate vastu, kes pole neile õpetanud asjade väärtust ning viisakat käitumist. Edaspidi küsisin alati laste emalt kingisoovide nimekirja ja valisin sealt siis selle, mis mu eelarvega kokku sobis. Vähemalt võis kindel olla, et kui suurt rõõmu nagunii ei avaldata, siis vähemalt põlastades kinki enam käest ei visata.

Sel aastal otsustasime teha loosipakid ja, nagu needus, sain mina ikka ühe selle pere lastest. Loomulikult küsisin lapse emalt kingisoovid ning ostsingi ühe asja täpselt selle, mida laps soovis, aga lisaks valisin mitte soovitu, vaid samade väljamõeldud lemmiktegelastega teise asja. Vaatasime abikaasaga valikut ja nii tundus lihtsalt toredam. Nüüd aga olen ette mures, milline reaktsioon sealt tuleb ning kirun ennast, et oleks pidanud äkki ikka täpse nimekirja juurde jääma. Väga tobe oleks muidugi juba kulutatud raha tuulde loopida ja uus asi osta, et laps rahul oleks ning minu süda ei valutaks. Aga samas ma kinnitan endale, et ma ei pea täiskasvanuna elama ühe 10-aastase hirmuvalitsuse all ning ükskord võiks temagi õppida halva mängu juures head nägu tegema ning viisakas olema. Lisaks sai ju nagunii kokku lepitud, et sel korral teeme pigem üllatuskingitusi, mitte nagu igal aastal — tead, mida saad. Ja ühe asja ju laps saabki selle, mida tahtis. Las see teine asi siis olla pealegi küll samade tegelastega, aga teine riideese. On ju?

Kuidas teistes peredes on? Kas teete kinke vastavalt teiste soovidele või enda äranägemise järgi?