Kuna suurt midagi paremat vabal ajal teha ei ole, siis jälgin ka mina aktiivselt nii Facebooki kui ka näiteks Instagrami vahendusel, millega teised inimesed tegelevad, võtan enda kohta ehk liigagi aktiivselt osa erinevatest üleskutsetest ja muust. Aga seda kõike (minu arvates) siiski mõistlikuse piirides. Kõigi inimeste kohta seda öelda ei saa.

Näiteks paljudes Facebooki emmede gruppides on väga selgelt näha, kuidas paljudel lapsevanematel on lastega kodus istumisest kopp nii ees ja mitmed lapsevanemad ei kujutanud vist enne ettegi, kui raske on lapsega 24/7 kodus olla. Muidugi, kui tavalisel ajal on lapsed päev otsa kas lasteaedades või koolis/trennis ning ühiselt veedetud aega vähe, siis muidugi ei hakatagi teineteisele nii hullult närvidele käima kui kõik koos karantiinis viibides, või mis? Oma laste kohta võib selle aja jooksul nii mõndagi õppida. Ja eks ka lapsed õpivad oma vanemate kohta.

Näha on ka näiteks seda, kuidas mõned emmed, kes on töölt koondatud või sundpuhkusel, on järsku otsustanud musteremadeks hakata. Oma nina pistetakse täiega põhikooliealise lapse õppimistesse, nõutakse rohkemgi, kui kool nõuab ning muul ajal üritatakse ka oma lapse vaba aega igasuguste "oluliste" ülesannetega sisustada, näiteks kevadiste remonditööde ja muuga. "Ma olen üsna nõudlik, sest ei taha, et ta laisaks muutub," kirjutas see ema uhkelt. Aga kus see nõudlikkus enne oli? Laske oma lastel olla, ei ole see olukord nende jaoks ju ka kerge.

Lisaks olen märganud, et paljud, kes enne Instagramis ja Facebookis ühtegi postitust ei teinud, midagi ei kommenteerinud jne, on nüüd hakanud aktiivselt postitama ning nii mõnigi kord olen mõelnud, et "see inimene tundus varem kuidagi normaalsem...". Näiteks üks minu meeskolleeg on hakanud aktiivselt iga päev mitu korda päeva jooksul postitama endast selfisid ja kassipilte ning vinguma kõigi nende piltide all, et "küll ikka on raske..." Olen korduvalt mõelnud, et ei tea, kas peaks mõne psühholoogi tähelepanu sellele suunama.

Tahaksin inimestele südamele panna, et this too shall pass ehk küll ka see ükskord möödub ja mõelge ikka enne, mida te postitate, sest varsti tuleb uuesti kontorisse minna ja kõigile töökaaslastele, kes teie tujukõikumisi pealt nägid, otsa vaadata. Kui tunnetegi, et ei saa nende emotsioonidega ise kuidagi hakkama, siis on olemas palju professionaale, kes head nõu annavad.

Lugeja, kas ka sina oled märganud, et inimesed on kodus püsides muutunud sotsiaalmeedias aktiivsemaks? Või olete seda teinud teie ise? Miks?