Tusane naine: mul on juba täiesti kõrini sõbrannade optimistlikust jutust, kuidas nad seda kodus passimist ikka täiega naudivad

Olen olnud juba üle nädala koduseinte vahel, käinud õues vaid jalutamas või aeg-ajalt poes ja pean tunnistama, et see on olnud jube tüütu. Muidu nagu ei olekski hullu, aga ma tean, et see võib veel mõnda aega nii kesta ja see kohe üldse mind ei rõõmusta.

Eriti närvidele käivad mulle mu sõbrannade toretsevad jutud, kuidas nad ikka nii naudivad, et saavad lõpuks ometi korralikult kodu ära koristada ja kõiki neid raamatuid lugeda, mille lugemiseks neil kunagi aega ei ole ja lõpuks ometi ka trenni teha. Hallo! Tulge mõistusele, meil on kriis! Mis siin toredat on?

Minul on küll ausalt öeldes kopp ees. Olen olnud terve selle aja kodukontoris ja vaba aega kohe üldse ei ole. Piirid töö- ja eraelu vahel on täiesti kadunud ja kogu vaba aeg on läinud hoopis töötamisele. Peale tööpäeva kukun rammestunult diivanile ja ei jaksa enam midagi teha.

Ma olen enda meele optimistlikuna hoidmiseks broneerinud endale aprilli juba juuksuriaja ja mitmed teised toredad tegevused, sest ainult need aitavad mul praegu meelt positiivsena hoida. Kui need peaks ära jääma, siis jäävad, aga vähemalt ma loodan, et see hullus saab juba varsti läbi ja saan lõpuks ometi oma tavapärase rutiini juurde naasta.

Mingiks mediteerimiseks, raamatute lugemiseks ja muuks toredaks mul praegu küll aega ei ole ja kui ma näen veel üht sotsmeedia staari, kes kell üks päeval Instagramis rõõmustab, kuidas ta alles nüüd end voodist välja ajas, hakkan vist küll röökima. Kui me kõik poole lõunani magame, siis mediteerime ja ülejäänud päeva jalutame ning keegi tööd ei teegi, siis mis pärast karantiini saama hakkab?