Ühe naise pihtimus: armastan oma elukaaslast väga, aga vahepeal mõtlen, millest kõigest ma tema kõrval ilma jään

Olen oma mehega olnud koos juba pea kümme aastat ja nagu ikka pika suhte puhul, ei ole meie elus sellist suurt kirge ja seksi, mis ehk suhte alguses oli. Õigupoolest pole sellist kirge, millest ma täna unistan, meil kunagi olnud, sest olime juba aastaid enne suhte algust sõbrad ja kuidagi suhe arenes loomulikult.

Ütlen ausalt, see suhe on mu elus üks asi, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb ja mäletan, et enne temasse armumist, olin ma emotsionaalselt täiesti katki. Ma olin erinevatelt meestelt nii palju haiget saanud, et vahepeal tõesti mõtlesin, et mina ei leiagi seda inimest oma ellu mitte kunagi, sest mind köitsid ikka pigem need “pahad poisid”. Ma ei räägi siin muidugi mingitest kriminaalidest, aga pigem meestest, kes olid ehk ise eelnevatelt suhetelt haiget saanud või oma endistesse veel armunud, kui me kohtusime ning nii arenesid suhted nendega kiiresti ja lõppesid pauguga.

Ja veider, aga ma pean tunnistama, et ma igatsen neid kirglikke aga lühikesi suhteid ning kuigi armastan oma elukaaslast väga, aga vahepeal mõtlen, millest kõigest ma tema kõrval ilma jään.

Ma olen veel noor, 30ndates ja oma elu parimas vormis. Ma olen enesekindlam kui kunagi varem, edukas, seksikas ja seiklusjanuline. Lapsi mul veel ei ole ja viimasel ajal olen ausalt öeldes hakanud mõtlema, et äkki ei peakski ma neid oma praeguse elukaaslasega tegema, kui üks osa minust ihkab oma ellu veel üht suurt seiklust.

Tunnistan, olen mõelnud, et kui ma olen oma mehe kõrval õnnelik, siis äkki võiks see suur seiklus olla afäär, millest mu mees mitte kunagi kuulma ei pea? Olgu siis mõnel soojamaareisil, kus mul on komme aeg-ajalt ilma oma elukaaslaseta käia või äkki hoopis kontoris… või äkki mõne eksiga, kellest vähemalt üks on kord ka üritanud teed mu juurde tagasi leida.

Tean, mida kõik mulle nüüd ütlevad ja millise hurjutamise osaliseks saan, aga ma tunnen, et elu on liiga lühike ja ma ei ole kindel, kas ma tahaksin end veel abielu ja lastega lukku panna ning otsustada, et see ongi kõik. Jah, ma tean, et võiksin vabalt ka 50ndates uuesti alustada, aga kui ma sellele juba täna mõtlen, siis äkki oleks see õige aeg ikkagi praegu?

Need on küsimused, mis on mu peas juba pea aastake olnud ja millele olen proovinud plusse-miinuseid leida, aga mu armastus elukaaslase vastu võidab alati. Aga siis see väike, imepisike osa minust mõtleb, et mis oleks, kui…