Ühe naise pihtimus: ma vihkan oma meest! Aga miks ma siis ära ei lähe?

 (34)
Ühe naise pihtimus: ma vihkan oma meest! Aga miks ma siis ära ei lähe?
Foto: Shutterstock

Suhe, milles ma olen, on mu täielikult hävitanud. Mu mees on mind kolm aastat järjest terroriseerinud ja praegu, kui ta mu kõrval magab, vaatan teda ja mõtlen: mul pole tegelikult õrna aimu ka, kes see inimene on.

Ta ei ole enam see mees, kellega ma neli aastat tagasi kohtusin ja kellesse armusin. Kes avas mulle uksi ja üllatas mind lilledega. Aastakene täiuslikku suhet muutus järsku hoopis põrguks.

Täna tunnen, et mind trikitati ja kui saaksin ajas tagasi rännata, siis ma teeksin seda.

Ta on mulle nii palju haiget teinud ja ma tunnistan: ma isegi ei armasta teda enam. Kuigi ma ei taha kunagi kasutada sõna, et ma "vihkan" kedagi, siis vaikselt mulle tundub, et siin oleks see õigustatud. Alles täna kutsus ta mind "litsiks", "lolliks", "laisaks" ja "paksperseks". Miks? Sest ma ei teinud piisavalt head õhtusööki ja ei jõudnud veel nädalaga kogunenud musta pesu ära pesta. Naeruväärne? Minu arust ka.

Aga miks ma siis ära ei lähe? Ma ei tea. Kuhu mul samas minna on? Kas siis olengi edasi üksi? Aga ma mõtlen selle peale iga päev ja loodan, et olen ühel päeval piisavalt tugev. Kui mõni mu sõbranna sellist elu elaks, tiriksin ta jõuga sealt minema. Miks ma siis endaga nii käituda lasen?