Ühe naise suhte lugu: sebisime ühe mehega, aga siis kolis ta kokku teise naisega. Ja oh üllatust, ta kutsus mu isegi temaga tutvuma!

Minu lugu sai alguse sellest, kui neli aastat tagasi tutvusin ühel Tartu lähedal asuva küla vabaõhuüritusel endast kaheksa aastat vanema mehega. Tookord ta mulle üritusel silma ei jäänud, sest ma ei käi nii-öelda jahil ehk mehi otsimas. Kui aus olla, pole kunagi otsinud ja ega tutvumisportaalegi ei armasta.

Jutuväliselt, aga üks mu tuttav ütleb, et nendes tutvumisportaalides on alati ainult ossid. Kuna ma ise ööklubitaja ei ole ja vastav seltskond ei meeldi, siis hoidun ka teadlikult eemale.

Samal sügisel aga, kui otsisin transporti Tallinna ühele välismaa esineja kontserdile, võttis seesama mees ühendust. Pakkus sõitu üritusele, kuna minevat ise ka ja samuti oli valmis mu sealt tagasi koju tooma. Kust ta mu numbri sai, ma ei tea ja ega enam ei saa teada ka.

Eks siis tuli autoga ukse ette, üks sõber oli kaasas ja Tallinna poole läksimegi. Pärast seda üritust hakkasime tihemini läbi käima ja seda kuni järgmise aasta aprilli lõpuni. Siis ta igatahes lampi arvas, et ma olen tema jaoks liiga noor ja otsustas argpükslikult SMS-i teel suhtluse lõpetada.

No mis seal ikka, mina keskendusin toona oma raskele füüsilisele töökohale ja läksin tööeluga, mitte eraeluga, edasi.

Kuskil augustis võttis ta aga minuga uuest ühendust ja vabandas oma käitumise pärast. Ma mõtlesin, et olgu nii, eks räägime asjad selgeks. Selgemaks aga ei saanud midagi — inimene oli sama kinnine nagu ennegi. Siis ta seletas, et ta käib hetkel veel mingi teise naisega läbi. Korraks mul kihvatas, et milleks siis mind veel vajab, kui üks naine juba olemas? Seekord, ma ohumärke veel ei tajunud. Kahjuks.

Kuna aga inimene teeb pikamaasõite, siis vahepeal ei näinud me teineteist nädalaid. Ja on ju loogiline, et mul tekkisid igasugused mõtted. Samas polnud ka aega minul suhelda, sest tervis hakkas allamäge minema ja pidin füüsilise töö vahetama millegi kergema vastu. Ja leidsingi teise töö, suuresti tänu oma sõbrannale.

Eelmise aasta suvel katkes meievaheline suhtlus taas pikemaks ajaks ja siis tuli välja ka põhjus. Nimelt oli ta kolinud kokku mingi kolme lapse üksikemaga, kes (mehe enda väitel) talle käed külge ajas, kuid tegelikult on nii, et kui mees ei taha, siis ei saagi ju keegi talle ligi. Küsisin siis, et “okei, kuule, lõpetame siis asja ära, et finito”. Tema aga ajas vastu, et võiksin selle naisega sõbraks saada ja võib-olla ei olekski mingit jama. Puhtast viisakusest läksin siis vaatama. Täpselt nagu arvasin: mingi beibelaadne kõrend, ei midagi erilist.

Igatahes küpses minu peas otsus, et parem üksindus kasvõi elu lõpuni, kui et olla ja jäädagi kapinaiseks. Ennegi üksi oldud, aastaid. Kui on piisavalt tööd ja olematu isiklik aeg, pole elul vigagi. Minu loobumine oli sellele teisele naisele kasulik.”