Ühe naise uskumatud kogemused: kas tõesti on enamik Eesti mehi tõelised memmepojad?

 (137)
Ühe naise uskumatud kogemused: kas tõesti on enamik Eesti mehi tõelised memmepojad?
Pilt on illustreerivFreeImages/Vikas Bhargava

Eile avaldasime Naistekas õnnetu mehe kirja, kes elab koos oma emaga, aga on siiski tubli mees. Kuid paistab, et enamik emaga koos elavatest meestest on siiski tõelised memmekad ja pärast selliseid kogemusi ei julge naised enam emaga koos elavate meestega suhteid luua. Naistekale krjutas enda kohati täiesti uskumatutest kogemustest naine, kellel on lausa korduvalt just nende memmekate kõige hullemate versioonidega "vedanud".

Tere, kirjutan oma loo, kuna see võiks avada paljude naiste silmi. Nimelt huvitab ka mind see, et kas tõesti on meie riigis enamik mehi täielikud memmepojad ja kohati hullemad kui paljud harakate tüüpi naised.

Mina olen loomult iseseisev naisterahvas, väga hoolitsev ja arvestav oma lähedastega ning kohati olen olnud liiga helde inimeste vastu, keda armastan, isegi kui vastu sealt midagi ei saa ega oota.

Minu ellu on tugeva jälje jätnud mehed, kes ei ole mulle absoluutselt midagi andnud, ainult head õppetunnid, seevastu võtnud on palju. Olen alati olnud naine, kes on taganud omale iseseisva elu, töötanud mitme koha peal, et oleks kindel sissetulek ja ei peaks elama palgapäevast palgapäevani, mul on korralik kodu ja üüratu uhkus.

Üpris noorelt algas mu elus romantiline suhe minuvanuse noormehega, aasta pärast sai kokku kolitud ning esmalt oli ikka kõik ilus ja lilleline, aga… Paar kuud hiljem juba tulid esimesed nõudmised, et kogu minu palk peab nüüdsest olema tema pangaarvel ning kaart tuleb anda tema kätte, juhuks, kui sinna midagi laekub. Kuna ma olen naine, siis ei saavat mind usaldada. Mina noore ja naiivsena ei julgenud ka vastu hakata, minu raha sai ta kõik endale, tema elu täitis see lustiga, kuna ise ta tööl ei käinud, sai vanematelt toetust, hiljem vastu hakates sain juba peksa…

Seotud lood:

See suhe seljataga, kohtasin oma elus järgmist õppetundi — meest, kellesse armusin ülepeakaela, kes oli ühtlasi korralik naistemees ning elas emaga koos. Emaga elamist võtsin ma enesestmõistetavana, kuid tema jutud suutsid kergelt naiste päid sassi ajada. Ta jättis endast väga iseseisva ja aruka mulje, kuid hiljem pidin taas pettuma. Kunagi tal polnud raha, mis tähendas, et jälle ta helistas, et ma talle ülekande teeksin või jälle toitu ostaks, temaga koos lõunale läheksin või oli tal üldse mõnda riideeset vaja taaskord — igatahes alati ta elas minu rahakoti seljas. Antud meesterahvas oli minust 10 aastat vanem, juba kolmekümnendates, oma palgaga ei kujuta ette, mis ta alati tegi. Meie suhtele sai saatuslikuks see, kui mulle suudeti viimaks ära tõestada see, et ta oli mitme naisega korraga koos, kuulsin, kuidas tal oli kombeks alati lilli ja kingitusi viia, ju sinna siis tema raha läkski.

Aasta hiljem kohtasin pealtnäha väga viisakat ja toredat meest, kes justkui oligi see õige. Tema oli täpselt samamoodi minust 10 aastat vanem. Üpris pea olimegi kohe koos.

Mäletan, et kui läksime esimest korda välja sööma ning ta pahandas, kui tahtsin oma arvet ise tasuda, tema jaoks oli üllatav, et Eestis veel selliseid naisi leidub ning mainis, kuidas tema eelmised naised tema raha kulutasid jne.

Ta jättis mulje, et tal on oma maja, firma ning uhke auto. Imetlesin tema püüdlikkust ja pingutusi elus, et kes tahab, see suudab. Teisel korral väljas käies ma ütlesin, et sel korral maksan küll ise, kuna ainult mina olin toitu tellinud ja tema ainult teed sinna juurde. Sellega oli ta nõus. Kõik ülejäänud korrad koos einestades või kusagil käies ta seadis lihtsalt sammud restoraniukse suunas ning ootas millal ma arve tasuksin. Ma olin jahmunud, et taaskord sattusin taolise mehe otsa ning vaikselt hakkasin temast eemale tõmbuma.

Meie suhe nägigi välja selline, et mõnda aega lasin tal näidata oma olemust. Poes käies ta korjas korvi või kärusse minu asjade sekka kõike, mis pähe tuli ning kassasse jõudes astus koheselt eemale, minu juures olles jättis kõik oma toidunõud vedelema ning ei viitsinud lahkudes isegi ust lukku keerata või tulesid enda järel kustutada.

Hiljem selgus ka see, et tal pole peale töö elus midagi, ta elas oma emaga ning oli harjunud mugavustega ja poputamistega, samuti hiljem uhkeldas, et ei pea isegi kommunaale tasuma ega oma telefoniarvet või kütust autol. Tõeline memmepoeg ning sellisega polnudki muud teha kui minna eluteed edasi üksi. Tagantjärgi mõtlen, et mida ta teistele inimestele võis minust rääkida… Seda sellepärast, et mulle ta võis pikalt ja laialt rääkida kasvõi igast peeretamisest ja ninanokkimisest, mis tema eksid nende suhte ajal tegid, kõigi nende nimesid välja tuues. Eriti naljakas oli vaadata, kuidas ta oma eksi juurde tagasi roomas peale seda, kui oli teda maailma kõige ropumaks suguhaigustega naiseks tembeldanud.

Aga minu elu ei ole olnud alati okkaline, minu elus oli ka vahepeal üks väga tore mees, kellega eluteed viisid taas kokku. Ja naistele — parem olla harakas ja lasta mehel olla mees, kui olla õrnema sugupoolena täiskasvanud kullakaevajast mehele ema ning rahakott! Ei tea kas tänapäeva kultuur ongi selliseks muutumas… Aga jah, jõudu armastuse otsimisel!

Kui ka sul on "põnevaid" kogemusi memmekatest meestega, siis kirjuta meile, ootame huviga!