“Lugesin huviga lugejakirja, kus ühe naise mees suhtes ennast täiesti käest lasi ja peale lahkuminekut võttis ennast kokku, muutis riietumisstiili ja hakkas isegi trenni tegema.

Minul on hoopis teistsugune lugu. Ma olin kaks aastat koos endast seitse aastat vanema mehega, neli aastat tagasi läksime lahku. Ehk me oleme lahus olnud topelt kauem aega kui see aeg, mis me üldse koos suhtes olime. Ta oli täielik lontrus — jõi palju, rahaga ei osanud ümber käia, ütles mulle väga halvasti ja trenni ei teinud ta üldse. Olin selle suhte ajal veel väga noor ja temaga koos olin üldse sellepärast, et selline n-ö paha poisi imago tundus tol ajal nii põnev.

Kasvasin aga ruttu suureks ja sain aru, et sellisest suhtest on vaja ära saada. Lahkuminek oli hirmus, ta ähvardas mind veel kaua, et alati, kui kodust väljun, on tema ka seal. Õnneks ei juhtunud midagi ja sain normaalselt oma eluga edasi minna.

Paar kuud tagasi nägin teda esimest korda üle nelja aasta. Suur oli minu imestus, kui nägin, et temas ei ole mitte midagi muutunud! Tema alkoholi tarbimine oli suurenenud, ta oli vist isegi täiesti töötuks jäänud ja kuulsin oma ühiste tuttavate käest, et ta on ka kaelani võlgades. Tegelikult on kurb näha, et inimene ei ole ennast kätte võtnud.

Oma looga tahangi panna teistele inimestele südamele, kes on suhtes, millega nad ei ole rahul — kui inimene on lubanud ennast muuta, aga ta ei tee seda mõne kuu või aasta aja jooksul, on suur šanss, et ta ei teegi seda. Mitte kunagi. Ja sellise inimese kaaslane on paremat väärt.”