Unistuste prints? Äkki hoopis psühhopaat
Sest halvimal juhul võite ühel päeval avastada, et olete end lootusetult sisse mässinud suhtesse psühhopaadiga.
Millegipärast võib õõvastav muutus toimuda just selliste meestega, kes suhte alguses eriti fantastilised tunduvad. Nad tunduvad liiga head, et olla tõsi, ja lõpuks selgub, et tõest ongi asi kaugel. Kuigi naised kurdavad, et mehed võiks olla tundelisemad, mõistvamad ja analüütilisemad, võiks ohumärgiks olla see, kui mees naisest seda kõike oluliselt rohkem on.
Mees, kes teid kohe esimesest hetkest saadik kingituste ja tähelepanuavaldustega üle külvab, oma habemeajamisvahendite ja hambaharjaga sisse kolib ning veenab teid loobuma "Ameerika supermodelli" vaatamisest, et selle asemel käest kinni hoida ja üksteisele imalalt silma vaadata, on tulevikus võimeline veel palju hullemakski.
Kuni selline mees usub, et suhtes on kõik hästi, on ta halvimal juhul lihtsalt lämmatav (ja mehed, uskuge, kõik naised ei taha sugugi, et neil kogu aeg kaelas riputakse või pidevalt tunnetest nämmutatakse). Hoidke aga alt, kui mehele hakkab tunduma, et paradiis pragunema kipub.
Te mainite möödaminnes, et teid natuke häirib, kuidas mees mingit igapäevatoimetust teostab (meil kõigil on omad eelistused, eks ole), mispeale käivitub draama, kuidas ideaalne suhe on lagunenud ja kuidas mees ei osanud aimatagi, et sellised salaprobleemid võiksid õnnetaevast varjutada. Ühesõnaga, mees paisutab pisiasja (väga naiselikult) ülisuureks, mis loomulikult mõjutab teie suhtumist temasse.
Mees, kes peaks ajalooliselt olema tasakaalukam ja rahulikum (loe: muhedam, mõistlikum, pohhuistlikum) pool, muutub järsku õrnahingeliseks draamakuningaks, kellel oleks nagu vaip alt ära tõmmatud. Sellest hetkest alates hakkab psühhomees "lahendama" seda meeletut probleemi, üritades teist samal ajal meeleheitliku jõuga kinni hoida.
Kuna te teda tegelikult veel eriti hästi ei tunne, on alguses raske seisukohta võtta. Mõtlete, et olete lihtsalt väga tundliku inimese otsa sattunud ja ehk isegi rõõmustate, et ta diivanil õlleklaasi taga nohisemise asemel aktiivselt suhteprobleeme analüüsib. Ent ettevaatust! Selline mees võib lahenduse otsimisel pöörduda esoteerikasse, süvapsühhoanalüüsi või mingil muul moel kaugele üle piiri minna.
Mõtlete, et võtaks väheke rahulikumalt ja annaks teineteisele rohkem ruumi ja aega, millega mees alguses rõõmsasti nõus on, kuid umbes veerand tunni või poole päeva pärast trügib ta entusiastlikest ühistegevusplaanidest pakatavana teie päevakavasse tagasi, kavandades romantilisi kohtumisi ja väljasõite.
Tekib küsimus, millisest sõnast ta lauses "anna aega" aru ei saanud. Kui seda mehega arutate, võib ta aga vaheldumisi mõistvusega väljendada ka totaalset üllatust "ma ju annan sulle aega, aga mõtlesin, et kui sul tuju on, siis võiksime ikkagi neid toredaid asju ette võtta ja vähemalt paar korda nädalas kohtuda".
Ühel hetkel hakkab teile tunduma, et asi ei ole enam päris õige. Sõbrannale olukorra kirjeldamisel kasutate üha enam väljendeid nagu "pööras ära", "peksab segast", "ajab haiget juttu" jne. Mees näib päeval tore ja normaalne, samal öösel aga ronib joogisena ukse taha, norib lähedust ja tuge ning ignoreerib absoluutselt kõiki loogilisi argumente, et tahaksite nõustamiskeskuse mängimise asemel hoopis püstijalu magama jääda.
Järgmine reaktsioon on see, et teie ise olete halb ja empaatiavõimetu sõber. Mehe lapselikud jonnituurid (ma tahan midagi võimatut ja ma tahan seda kohe!) vahelduvad ärevusttekitavamate episoodidega - teie suhteprobleemides hakkab ta süüdistama näiteks korteris olevat halba energiat (veendes teid tulihingeliselt sealt lahkuma), teie enda vaimset ebastabiilsust või ükskõik mida muud välist. Mõte, et äkki te pole kokku loodud, talle pähe ei mahu.
Teile tundub, et inimene on veidi ebanormaalne, ent ometigi ei usu te päris südamest, et ta võiks reaalselt hullumajakandidaat olla. Miks keeldub aju meile lähedase inimese puhul võtmast vastu otsust, et tal ei ole kõik päris korras?
Sarnane uskmatus ühendab ehk ka vägivaldurite ja joodikute naisi, kes ikka ja alati loodavad paremat, sest nad ei taha uskuda, et selline kole asi on just nendega juhtunud. Kui mees vahetpidamata peksab või purjakil on, siis on tema hälbe kohta olemas ümberlükkamatud tõendid. Palju keerulisem on kahtlustada inimest ebaterves käitumises, sest esiteks on tõlgendamisruumi palju rohkem ja järelduse peate tegema iseseisvalt oma tunnetuse põhjal. Seda enam, et mingi osa teist tahab ilmselt endiselt leida mehe tegudele loogilist seletust.
Võib-olla käivitab selle (alateadliku) väljavabandamissoovi ka vajadus endale tõestada, et teil ei ole nii halb intuitsioon, et olete end tõepoolest psühhopaadiga sidunud.
Ainus, mida sellest kõigest järeldada saab, on see, et inimese tundmaõppimine enne enda põhjalikumat sidumist on äärmiselt oluline. Sest arvestades, et psühhid võivad olla väga intensiivsed ja entusiastlikud, võite ennast viie minutiga avastada abielu- ja majalaenusidemete kütkest, kuid siis on juba liiga hilja. Normaalset muljet on palju lihtsam jätta kui aastaid normaalsena püsida ning üle pea kokku löövad tundelained võivad psühhokarisid edukalt varjata!
