Siis hakkas see lapselaste teema. Mardi eksnaisel on lapsed, mitte Mardiga, aga ämmal pole vist vahet. Päris tihti kuulsin, kuidas minuvanusel naisel peaks ammu lapsed olema ja mul peab midagi viga olema, et lapse saamist edasi lükkan.
Lõpuks hakkas ta Mardile iga päev helistama. Mart, tule appi külmkapi otsast suhkrupurki alla võtma. Mart, tule vii mu prügi välja. Mart, too poest leiba. Ehk siis - kõik need asjad, mida Mart minuga koos olles tegi ja mida ta täiega kirus ja mind halvustas, pidi Mart tema juures tegema. Mart koristas ema juures ja tegi talle süüa. "Oli seltsiks," ütlesid nad mõlemad ise. Ma lõpuks ei näinudki enam Marti eriti, sest ta elas suurema osa ajast ema juures, kes talle mind kirus.
Nüüd mõned päevad tagasi selgus, et Mardi eksnaine, kes on kui ingli kehastus maa peal ja kellega minul ei ole lootustki võistelda, tuleb ämma kutsel koos oma lastega meie pere ühisele jõuluõhtusöögile. Mulle soovitati enne rahustid sisse võtta (nii ütleski ämm), et ma skandaali tekitama ei hakkaks, sest nemad on pereliikmed ikkagi. Kes siis mina olen, küsisin ämmalt ja tema ainult irvitas selle peale. Mart punastas ja keeras selja, nagu poleks kuulnud.
Kas mõni teine naine oleks tõesti suutnud sellise asja peale rahulikuks jääda ja mehe eksi + mingite suvaliste lastega jõululauas istuda? Muidugi ma ütlesin, et siis mina ei tule. Mart ja ämm kehitasid õlgu ja teatasid, et see on minu valik.
Pakkisin mõned asjad ja kolisin hotelli. Siin ma nüüd siis olen. Ämm ei ole ise helistanud, aga Mart helistas korra ämma juuresolekul. Kutsus tagasi ja ütles, et ma pingutan üle. Ämm kraaksus taga, et ära helista talle, ise on loll, kes siis niimoodi käitub ja pole vaja sellist draamat. Mart ei astunud kordagi mu kaitseks välja ja kui nüüd järele mõelda, pole ta seda kunagi teinudki.