Kirun ennast, et ma kohe algusest peale ei saanud aru, millise ussiga on tegemist ja kuivõrd tugev on tema mõjuvõim oma ussipojakese ehk minu endise mehe üle. Sellepräast kirjutan oma loo, et teised naised teaksid targemad olla ega hellitaks mõttetuid lootusi, kui ellu tuleb koletisämm.

Mida ta siis tegi? Alustame sellest, et 10a tagasi, kui mees Mart mind esimest korda oma emale tutvustas, teatas proua kohe, et tema lemmik"tütar" on alati olnud Mardi esimene naine. Nad on tänaseni väga lähedased, kuigi tol naisel on juba ammu uus pere ja lapsedki teise mehega. Ämm lootis ja loodab vist tänase päevani, et Mart nüüd läheb ja võtab oma eksi uuesti tagasi nad hakkavad kodu mängima. Ämm kritiseeris absoluutselt iga aspekti minu juures - mul on vale töö, liiga lühike seelik, soeng vale ja juuksevärv tume (sest Mardile meeldivad blondiinid!) ning tegelikult ei oska ma süüa üldse teha. Kui ta kuulis, et ma ei triigi voodipesu, tõusid tal sõna otseses mõttes juuksed peas püsti ning nii mõnigi kord meil külas käies koukis ta kapist välja triikraua ja hakkas voodipesu triikima.

Söögiga oli eriline nali. Me Mardiga oleme täiskasvanud inimesed, käime tööl täiskohaga ja kes enne jõuab koju, teeb süüa. Normaalne, eks? Mitte ämma meelest. Ämmake arvab, et on olemas naistetööd ja meestetööd. Naistetööd on koristamine, triikimine, söögi tegemine, pesu pesemine, mehele hommikul riiete valmis panemine, lusikaga söögi suhu toppimine... Selline vanakooli mutt, kes tegi mehele kõik ette-taha ära, sest tema ema tegi seda tema kodus ja ta arvab, et see on tänaseni normaalne. Mina muidugi selliseid asju normaalseks ei pea. Täiskasvanud inimene saab ise endale riided selga ja söögi külmikust kätte. Ja mis erilisi meestetöid korteris teha on? Korra aastas vahetad lambipirni ja sellega siis ongi mehe panus antud? Uskumatu... Aa, isegi prügi ei tohtinud Mart välja viia, mis võiks ju olla traditsioonilise korterimehe ülesanne, eks. Mitte nende peres... Ehk siis naine peab meest kätel kandma, teenima ja ümmardama, mis siis, et mõlemad teenivad võrdselt raha ja isegi see traditsiooniline meheroll perepeana ei kehti.

Siis hakkas see lapselaste teema. Mardi eksnaisel on lapsed, mitte Mardiga, aga ämmal pole vist vahet. Päris tihti kuulsin, kuidas minuvanusel naisel peaks ammu lapsed olema ja mul peab midagi viga olema, et lapse saamist edasi lükkan.

Lõpuks hakkas ta Mardile iga päev helistama. Mart, tule appi külmkapi otsast suhkrupurki alla võtma. Mart, tule vii mu prügi välja. Mart, too poest leiba. Ehk siis - kõik need asjad, mida Mart minuga koos olles tegi ja mida ta täiega kirus ja mind halvustas, pidi Mart tema juures tegema. Mart koristas ema juures ja tegi talle süüa. "Oli seltsiks," ütlesid nad mõlemad ise. Ma lõpuks ei näinudki enam Marti eriti, sest ta elas suurema osa ajast ema juures, kes talle mind kirus.

Nüüd mõned päevad tagasi selgus, et Mardi eksnaine, kes on kui ingli kehastus maa peal ja kellega minul ei ole lootustki võistelda, tuleb ämma kutsel koos oma lastega meie pere ühisele jõuluõhtusöögile. Mulle soovitati enne rahustid sisse võtta (nii ütleski ämm), et ma skandaali tekitama ei hakkaks, sest nemad on pereliikmed ikkagi. Kes siis mina olen, küsisin ämmalt ja tema ainult irvitas selle peale. Mart punastas ja keeras selja, nagu poleks kuulnud.

Kas mõni teine naine oleks tõesti suutnud sellise asja peale rahulikuks jääda ja mehe eksi + mingite suvaliste lastega jõululauas istuda? Muidugi ma ütlesin, et siis mina ei tule. Mart ja ämm kehitasid õlgu ja teatasid, et see on minu valik.

Pakkisin mõned asjad ja kolisin hotelli. Siin ma nüüd siis olen. Ämm ei ole ise helistanud, aga Mart helistas korra ämma juuresolekul. Kutsus tagasi ja ütles, et ma pingutan üle. Ämm kraaksus taga, et ära helista talle, ise on loll, kes siis niimoodi käitub ja pole vaja sellist draamat. Mart ei astunud kordagi mu kaitseks välja ja kui nüüd järele mõelda, pole ta seda kunagi teinudki.

Igatahes nad said, mis tahtsid. Istugu siis koos oma eksnaisega ja nosigu piparkooke, vahetagu kingitusi ja mängigu perekonda. Miks see naine üldse nõustus jõulud oma EKSmehe kodus veetma, jääb täiesti arusaamatuks. Nagu mingi Venetsueela seebikas, aga kõik see juhtub päriselt ja minuga. Ma ise ka ei usuks.

Loo moraal on see, et kui ämm on sinu vastu, siis püüa kuidas tahad, aga sa ei võida nagunii. Pole mõtet oma energiat sellisesse suhtesse panna, kus mehe ema on ema, naise, perepea ja varandusevalvuri eest. Sellised mehed on nii oma emme küljes kinni, et sul sinna vahele trügida lihtsalt pole pointi.

Häid jõule ka kõigile ämmadele, kes iga hinna eest oma poegade pereelu elada püüavad! Te olete NÕMEDAD!