Uskumatu tingimus: tööandja ütles kohe, et laste peale ärgu ma mõelgugi
Naistekale kirjutas Gerly (nimi muudetud — toim.), kes on elavaks tõestuseks kuulujuttudele, et lastega või lapsi planeerivatesse naistesse suhtutakse mõndades ettevõtetes negatiivselt. Lausa nii negatiivselt, et nad kupatatakse oma töökohalt minema.
Kuna tegu on riigiasutusega, siis ma ei hakka tegevusvaldkonda ja asukohta täpsustama. Muidu korraldataks ilmselt kohe sisejuurdlus, saamaks teada, kes küll julges avalikult rääkida, kuidas asjad on. Kandideerisin sinna neli kuud tagasi. Vaatasin CV Online’ist, et kokku oli tahtjaid üle 30. Lõin käega, et ilmselt pole lootustki. Ikka tüüpiline naine, kes end alahindab. Kaks nädalat hiljem tuli kõne, et mul palutakse teha proovitöö. See tehtud, tuli järgmine kõne juba järgmisel päeval. Kutsuti vestlusele.
Pole ammu nii närviline olnud. Kõndisin kontorihoone ees edasi-tagasi ja tõmbasin suitsu. Mõtlesin, et kindlasti läheb midagi vussi. Majas sees kohtusin personalijuhiga (40ndates sõbralik naine) ja otsese ülemusega (umbes 30aastane mees silutud soengu, kallite prillide ja peene ülikonnaga). Alguses rääkisime mu senisest töökogemusest ja uutest kohustustest. Vahele pitkis tulevane ülemus ka sporditeemasid, et kas ikka maijooksule lähen ja mis arvan firma ühisüritustest, kus joomise asemel fookus just ühistegevusel. Eelmiste suvepäevade käigus tegelesid Lõuna-Eestis orienteerumisega. Kõlab ideaalselt, kes selliseid ühistegevusi ei tahaks.
Tööeetika: lapsed on välistatud
Kõik tundus hästi minevat, kuni äkki küsis tulevane ülemus ootamatu küsimuse: kas mul lapsi on? Olen praegu 30aastane, ütlesin talle, et veel ei ole. Ta kortsutas kulmu ja täpsustas oma küsimust: “Aga kas lähiaastatel plaanid?” Sattusin veidi segadusse ja vastasin: “Mm, planeerinud küll pole nii pikalt ette. Pole laste peale mõelnud see tähendab. Et see tähendab…” On aru saada, et ma ei osanud kuidagi reageerida, puterdasin vastusega. Miks ta üldse midagi sellist küsib?
Tulevane ülemus täpsustas veelgi: “Me tegelikult eeldaks, et… (mõttepaus) Vähemalt järgmised viis aastat võiksid ikka tööl olla. Pole mõtet palgata inimest, kes juba varsti ära läheb, siis peab hakkama jälle uut inimest otsima. Surnud ring.”
Ma ei osanud jätkuvalt midagi öelda. Ma teadsin, mis vastust ta ootab, aga kas sellist vastust ma ise tahan? Kummaline oli see, et personalijuhil oli täiesti ükskõik. Ta vist on ka võtnud omaks, et nii peabki olema, et tööjuhises: ei mingeid lapsi.
Kuskilt see vastus siiski tuli, ütlesin, et ma olen valmis end täielikult pühendama tööle, mul pole plaanis veel lapsi saada, pole plaanis ka viie aasta jooksul. Pärast tööintervjuud tundsin end räpaselt, kuna olin põhimõtteliselt kuulutanud end viljatuks vanatüdrukuks, kes eelistab karjääri pereelule. Ma olen praegu vallaline, aga see ei tähenda, et nii on järgmisel aastal, rääkimata viie aasta pärast.
Lapsehoolduspuhkuselt naasnud naisele näidati ust
Läksin sinna tööle ja nüüd on kuid möödas. Mulle meeldib mu töö, aga siiani on jahmatav mõelda, et ülemus sellised nõudmised esitas. Majapeal kuulsin, et üks naine tuli pikalt lapsehoolduspuhkuselt tagasi, aga vahepeal oli sama ameti peale ajutiselt võetud üks mees. Ja kuidagi susserdamise teel paigutati töökohad ümber ja selle naise töökoht likvideeriti. Sai koondamisrahad ja kõik. Tema asemel võetud mehele, aga leiti mugav positsioon koos kõrge palgaga. Tööl kehtibki šovinistlik arusaam, et naisel on kaks valikut: istu kodus ja kussuta lapsi või tee tööd. Ja töö juurde pereelu ei kuulu.
Hea Naisteka lugeja, jaga oma kogemusi. Kas ka sinu või su tuttavate töökohas on lapsesaamine tabu?
