Olete kõhnad, kenade näojoontega, pikkade juustega, kontsadel, veidi meigitud... Näete välja täpselt sellised, nagu on norm. Töötate ametikohtadel, mis kõik on õpitavad ega nõua erilist annet. Näiteks sekretärid, telefonimüüjad, juristid ettevõtetes. Isegi büroojuhid, reklaamijuhid, kasvõi kaupluse juhatajad. Käite trennis, sest norm on olla vormis. Toitute tervislikult, valides võimalusel alati salati või juurikad. Teie kodud on tõenäoliselt korras ja teil on tõenäoliselt ka mehed, kellega nad on koos olnud aastaid. Te arvate, et olete paremad kui teised naised. Võrdlete pidevalt, kes on peenem, edukam, paremate riietega, teenib rohkem, elab eeskujulikumat pereelu. See on kogu teie maailm.

Püüan teiega vahel millegi üle arutleda, kuid teil on juba kõigele vastused olemas. Teie meelest on elu võimalik ainult tele tõekspidamiste ja normide piires. Teil puudub elus tihti sügavam siht. Pole erilist missiooni ega elu mõtet. Ka teie ametivalik on selle ehtsaks peegelduseks. Saate isegi lapsi selle pärast, et neid peab saama.

Millest ma teiega rääkida saan? Reisidest, söögist ja teistest inimestest. Tavaliselt mitte filmikunstist, poliitikast, kirjandusest, ajaloost, lavastustest. Jah, olete näinud ka neid põhilisi filme, mis kinodes jooksevad, ehk mõnda lavastustki. Aga te ei oska nende kohta midagi tarka arvata. Ehk ainult seda, kas teile meeldis või ei meeldinud. Enamus teie elufilosoofiast on teistelt üle võetud.

Tihti istute sõbrannaga kahekesi kohvikus ning „nunnutate" täiesti sisutühjade asjade üle. „Issand, kui lahe, et sa said endale uue kasuka" või „Appi, kui nunnud lapsed  sul on!" Teie põhiline omadus on see, et te ei oska lihtsalt vahel vaikida, räägite liiga palju. Liiga tihedalt ja liiga mõttetut juttu. Kõnealuseks sobib kõik, aga eelkõige tärkab teie vaim siis, kui jutt liigub kellegi teise inimese elu juurde. Ainukesed mõtted, mis teil on, kleebite te Facebooke'i seinale ala „Kui armastad, siis lase minna" või „Kui sa minust räägid selja taga, peadki sa jääma mu selja taha".

Muidu võiksite te ju vabalt olla, mind ei segakski, aga tihtilugu olete õelad, suisa kahjulikud. Peate end tundma paremana. Kui ma juhtun kõnelema mõne mehega, kes end minuga hästi tunneb, märkate seda kohe. Teis tärkab kadedus, hakkate mind põlgama juba selle pärast, kui võtan osa teile kuuluvast tähelepanust ära. Teie peaksite ju olema meeste lemmikud. Te hakkate mind taga rääkima, õõnestama, ja kui ta juhtub olema su kolleeg, näen teie üleolevat nägu iga päev. Olen teis leidnud endale igavese rivaali, kes iga minu sammu jälgib ja mida paremini mul läheb, seda hullemat lööki allapoole vööd on mul põhjust teilt oodata. Peaksin teid jumaldama ja eemale hoidma sellest, millele teie pretendeerite, sest ainult nii ma võiksin teiega hästi läbi saada. Teie suhtumine on umbes selline, nagu Naisteka ühes artiklis kirjutas naine: „Olen ilus, tark ja osav, aga ma ei saa aru, miks mu eks nende paksude vaaladega magab".

Kuid selliste igavate, aga ilusate naiste osakaal minu arvates muudkui kasvab. Ma ei tea, kas mehed on need, kes sellise normi on loonud või on see mingisugune laiem nähtus. Ja kui terve teie elu koosneb riietest, trennist, salatist ja meigist, ei saagi ju loogiliselt võttes aega millegi muu jaoks palju jääda. See ongi teie elu ja kutsumus. Hingetus ja pealiskaudsus on üksnes selle tagajärg.

Kui teie elus puudub midagi sügavamat, ei pea te selle pärast viha kandma suguõdede peale. Teie valisite vormi, mina valisin sisu. Ja nii jagunevad ka mehed, ühed neist tahavad vormi ja teised sisu. Kõik ei pea vaid teid kummardama, sest olete 5 kilo peenemad, pikemate juustega, lühema seelikuga, värvilisemate küüntega. On suur osa naisi, kes sellest mitte midagi ei pea. On naisi, keda toidab siin elus hoopis muu kutsumus. Nad otsivad seda ka teistest inimestest.