Mis mul oli ja mida mul enam ei ole? Kes ma veel alles äsja olin ja kes ma enam ei ole? Mis jääb järele — ikkagi mina? Jah, mina. Olen jätkuvalt inimene. Vaatamata sellele, et mul on 20 krooni.

Kuidas nad julgesid mind koondada, r……k! Olin kõige kohusetundlikum reklaamikirjutaja osakonnas, võib-olla isegi kõige andekam. Koondamishüvitis on lõppenud ja firmat ei ole enam, aga päev kestab ja päike karjub näkku. Olen olemas ja pean edasi liikuma. Muidu võib jalgratas seisma jääda, nagu ütles Einstein.

Tunnen nad ära — need, kes arvavad, et keegi ei tohi nende nähtamatust saladusest teada saada. Mina tean sellest! Niipea kui näen teie pisut vimmatõmbunud, näiliselt ükskõikset kõnnakut, arglikult asutuste nimesid takseerivat, näiliselt hooletut pilku, halvasti peidetud hirmu silmades. Võin kihla vedada, et too naine seal keskaegse tänava nurgal sai oma töökaotusest teada alles paari tunni eest. Ja tülpinud, tühja pilguga vanem naine kuulub kindlasti heitunute hulka, kes on tööotsingutest ammugi loobunud.

Oleme üks kummaline rahvas. Meiesugust annab alles otsida ja õieti ei olegi teist sarnast maailmas. Meid iseloomustab kannatuste kultuur. Me ei saa ilma kannatusteta elada. Kannatused moodustavad olulise osa meie argipäevast ja loomingust. Toimub justkui omalaadi ületrumpamine stiilis "kui sa teaksid, kuidas mina pidin omal ajal kannatama, selle kõrval pole sinu kannatused kärbsemustagi väärt"!

Teeme ohtlikke retki minevikku, et mitte kannatustest lahti lasta. Valime ühiskonna etteotsa võimureid, kes meid ikka ja jälle kannatama panevad. "Kannatan ära," kõlab meie moto. "Enne suren, kui hakkan valitsejatele vastu! Ma alles näitan neile, ma kannatan ära, ma kannatan kõik välja, ma valin nad tagasi!"

Igaüks valib oma pärisosa. Maailm kubiseb valikutest. Võib-olla, et valin kõigist võimalikest parima või valib parim välja minu. Valikuid on lõpmatu arv. Tuleb ainult osata valida.

Valin inimõigused. Valin igaühe õiguse olla inimene.

Valin ükskõik mida lõputute valikute seast, ainult mitte kannatuse. Keeldun valimast kannatust ainuüksi sellepärast, et nii on kombeks, et ühiskonna vaikiv enamus on otsustanud valida selle.

Igaühel on õigus teha oma elust meistriteos.

See, kes teab minust kõike, teab ka seda.