Mul ka ema ja isa lahutasid ning loomulikult kukuti peale lahutust maha materdama nii isa kui ka tolle uut elukaaslast. Meid keerati isa vastu üles, temast räägiti nii palju negatiivset ja meie suhted rikuti.
Tänaseks mina enam enda isaga ei suhtle. Alguses tema üritas ja kuna meid nii negatiivselt üles keerati, ei tulnud sellest miskit välja. Hiljem ise üritasin, kuid tema poolt oli selleks ajaks juba ükskõiksus ja blokk.

Tegelikult ma nii väga igatsen enda isa, seda, et ta olemas oleks ja meie elus osaleks, kasvõi helistaks ja küsiks kuidas meil läheb. Kuigi ma ei tea, kas ma oskaksin temaga üldse millestki rääkida, ma ju ei tunne teda enam üldse. Ma tean, et tegelikult on ta üks väga tore ja abivalmis inimene ja mitte üldsegi paha.

Vigu teevad elus kõik, kuid sellepärast ei ole tegemist veel halva inimesega.

Mul on nii kahju, et meie suhted rikuti. Nüüdseks oleme me mõlemad alla andnud, on väga valus oodata ja loota, et järsku… ja siis jälle pettuda.

Ärge palun tehke lahku minnes sellist tobedust, et rikute lapse ja isa vahelise suhte, pärast on kõik õnnetud!

***

Minu vanemad lahutasid kui olin 10+ ja sooviksin isaga rohkem suhelda. Aga vot samasugune ükskõiksus on vist tal ka minu suhtes. Kurb, eks nooremana ei osanud, ei julgenud. Ja isal ei olnud kahjuks kuigipalju aega ega tahmist. Suhtleksin ka nüüd kui olen 30+ , vahel helistame, aga ei suuda leida seda ühist keelt. Sellest on nii kahju, ära lase oma lastel samamoodi võõraks jääda. Helista ja suhtle ikka, isegi kui vastu turtsutakse ja olen kindel, et ühel päeval nad tunnistavad, et tunnevad sinust puudust. Neil on praegu vanus selline ja usu mind, ega nende elu ka lihtsam ei ole. Igasugused isadepäeva üritused koolis, need on hirmus kibedad. …ja peale selle — kunagi kui lapselapsed tulevad on jälle võimalus äge vanaisa olla. Ära riku seda ära!