Vanemate pärast pidevalt kolinud neiu: kohvrite otsas elamine on lapsele põrgupiin
Sain hiljuti 20 ja mul on hea meel, et olen nüüd juba ligi 2 aastat Tallinnas elanud. Minu jaoks on see ilmatu pikk aeg. Nii kaua ühes kohas! Ma tegelikult kardan, et midagi juhtub ja pean lahkuma. Kaotaksin taas oma sõpruskonna ning peaksin nullist alustama. See kõlab naiivse murena, aga seda on sisendanud mu lapsepõlvekogemused.
Rakvere, Tartu, Helsingi
Esimesed eluaastad elasin vanematega Rakveres. 90ndate lõpus sai isa töökoha Tartus, kolisime sinna. Käisin siis veel lasteaias ja olin nii õnnelik, et mind pandi lasteaeda, kus oli ühtehoidev rühm. Kasvataja Annet mäletan siiani. Ta oli nii hoolitsev ja lubas meil salamahti lõunauinaku asemel mängunurgas mängida. Läks mööda napp aasta ja kolisime hoopis Soome. Isa sai Helsingis tööd ja palk oli seal tunduvalt suurem kui Eestis. Mäletate ju küll, et kiire palgarallini oli 2000. aasta paiku palju aega ja vaatasime põhjanaabrite suunas alt üles.
Ma ei osanud sõnagi soome keelt ja tükk aega ei tahtnud õppida ka. See oli osalt ka jonnist, olin nii õnnetu, et kolisime ära Tartust, kus olin leidnud nii palju häid sõpru. See oli ka aeg, mil läksin esimesse klassi. Olin ikka mõelnud, et aabitsa saan kätte koos oma kallite lasteaiakaaslastega. Aga see rong oli juba läinud. Viimaks muidugi olin sunnitud keelt õppima, õnneks jäi see kiiresti külge. Läks paar aastat mööda ja kolisime hoopis Norrasse, sest isa töötas rahvusvahelises firmas ja suunati sinna. Ma olin siis 10aastane, trotsi täis ja õnnetu. Jälle! Miks, miks, miks? Soome oli mulle rohkem meeldinud ja Norrat võõristasin. Ka keel oli tunduvalt keerukam, tegelikult päris selgeks ma seda ei saanudki. Elasime seal 2006. aastani. Olin siis juba varateismeline oma murede ja rõõmudega, vanemad olid nii-öelda vaenlased, tahtnuks oma asja ajada. Kolisime tagasi Soome, sel korral Rovaniemisse. Hallo, seal polnud ühtegi tuttavat ees. Jälle tuli kõike otsast peale alustada, õnneks oskasin vähemasti keelt. Viimane kolimine oli 2010. aastal, kui olin 16aastane. Ema sai tööle Euroopa Liidu ametkonda ja kolisime Brüsselisse. Tegelikult see linn mulle isegi meeldis, sest see oli nii multikultuurne. Õppisin seal päris hästi ära nii saksa kui prantsuse keele. Aga ma ei olnud ikkagi päris õnnelik. Mu ümber oli palju inimesi, seal oli võimalusi käia palju teatris, suhelda väga erinevate inimestega. Kesk-Euroopas on kõik nii lähedal, sai näiteks otsustada — läheks õige see nädalavahetus Pariisi.
Eestis polnud ühtegi sõbrannat
Kogu selle toreduse keskel tundsin siiski, et ma pole enam sotsiaalne ning tunnen pidevalt hirmu, millal jälle kolime. Ühel hetkel lõpetasin keskkooli ja otsustasin tulla ülikooli Tallinna. Õpin nüüd tehnikaülikoolis ja üürin üksi korterit. Totter, aga siia tulles polekski mul olnud mõnda sõbrannat korterit jagama kutsuda. Mul lihtsalt polnud siin sõbrannasid, elasin Eestis viimati nii, nii ammu. Mul pole õrna aimugi, mis on saanud mu Tartu lasteaiakaaslastest. Ega ma ju nende perekonnanimesidki tea, 5aastase lapse jaoks polnud see oluline: olid Kats, Kriss ja nii edasi.
Kursakaaslased ikka ahhetavad, kui kuulevad mu värvikast elukäigust. Nii lahe! Noo, ega ikka ole küll. Kuigi nii palju näinud, tunnen, et olen pigem sotsiaalselt ebaküps. Kui ma Tallinnas juba kauem elan — ütleme viis või isegi kümme aastat — siis saan ehk peeglisse vaadata ja öelda, et olen viimaks kodu leidnud.
