Oleme kaks ontlikku (see kui ontlikud/mitteontlikud me oleme, selgub ehk järgnevate kolumnide raames), kuid väga mõistlikku eesti noormeest, kes on viimasel kolmel aastal ennastsalgavalt tormistel elumerelainetel seilanud. Me oleme „Ennastsalgavad“. Elukäänakutel on tulnud ette nii kurbust kui rõõmu. Viimastel aastatel oleme keskendunud turu (mis on turg, selgub jällegi hilisemates kolumnides) täielikule kaardistamisele, mis puudutab Eesti ööelu, ööasutusi, tänavaid, kohvikuid, tuiksooni ja loomulikult ka naisi. Oleme oma eluväärtustelt tervislikke eluviise pooldavad, suitsu ei tee ja alkoholi tarbime vaid kultuurselt mokaotsast, vastavalt etiketile ja ühiskondlikele headele tavadele, viies Eesti keskmist sellega kõvasti alla.

Põhjus, miks me oleme otsustanud ühiskondlikult sõna võtta, peitub selles, et me oleme turukaardistamisega jõudnud faasi, kus võime oma kindlaid veendumusi ja tähelepanekuid avalikkuse ette tuua. Oleme kulutanud lugematul arvul öötunde ja seda enda uneaja arvelt, et leida enda printsess — see üks ja ainus, keda kätel kanda ja kellega siiralt ning õnnelikult järgmisesse harmooniat kui ka mõistmist täis päeva jõuda. Kõlagu see nii naiivselt või lootusetult tahes, me ei anna alla, sest me oleme Ennastsalgavad — me otsime naist. Lihtne. Või kas on?

Kust leida head naist? Kas neid üldse eksisteeribki? Meie oleme enda poolt andnud pea kõik. Me oleme vara läinud ja hilja tulnud, kuid ometi ei ole see meile siiani püsivat edu toonud. Peale on visanud vaid hulgaliselt õnneotsijaid, seiklejaid, kameeleone ja ebasiiraid emalendureid. Võite küll öelda, et klubist head naist ei leia, aga klubi on läbilõige ühiskonnast. Kindlasti mängib väga olulist rolli ka järelnoppimine. See tähendab seda, et tuleb öises linnas tabada koju/sööma suundujaid ning nendega ühine keel leida. Keskendume oma elukeerdkäikudel ka bussidele, rongidele, avalikele asutustele ja ka tinglikult öeldes ’kultuurisündmustele’ — Olgu selleks ERM avamine, Valge Daam, Weekend Festival, massiivse metsaraie vastased protestid, väitlusüritused, puude kallistamine Kadrioru pargis, Savisaare kohviku avamine või Buduaari turg.

Kuid edaspidi püüame keskenduda erinevatele ööklubidele, inimtüüpidele, otsingu mehhanismidele, strateegiatele ja suhete instantsidele. Igas järgnevas postituses keskendume ühele konkreetsele alateemale, mis ühiskonda ja ka paljusid kaaskannatajaid puudutavad. Kuna omame väga laialdast kogemust ja teadmistebaasi, oskame anda järgnevates alateemades nõu ja abi, kuigi lihtsad lahendused siin valdkonnas puuduvad, oleme ju meiegi veel vallalised. Rõhutame, et me ei ole meeleheitel. Me tahame teha siin elus õigeid valikuid ja seda igas eluvaldkonnas. Me oleme otsustanud anda vastulöögi ühiskonnas levinud arusaamadele ja hoiakutele, et siin niigi feminiseerunud maailmas tuua tagasi meeste uhkus ja eneseväärikus.

Teemasid on meil kogunenud palju. Esimeses peatükis keskendume „kameeleonitele“ — kes nad on, kust nad tulevad ja mis kõige olulisem, et mida nad taotlevad?

Kameeleonid

Üks ühiskonna gruppe, kelle eest me tuliselt hoiatame ja kelle seast emamaterjali ei paista, on kameeleonid. Miks me räägime neist esimesena, on see, et leiame neid olevat kõige suuremaks ohuks, mis varitseb nii Tallinna kui ka kogu Eesti ööelus. Loodame, et neid õpitaks ära tundma juba distantsilt, laskmata end petta. Neid leidub tegelikult linnapildis igal pool, aga suurem tõenäosus (see protsent on meil kusjuures ka excelis välja arvutatud) nende otsa komistada on erinevatel r'n'b, hiphopi pidudel või muudel hea vaibiga mahedatel bassiõhtutel. Nad on alati kahekesi, üsna sarnaselt riides (kui mitte identselt) ja nende käitumismuster on ebalev ja kergelt hajevil, elades justkui roosamannavahuses maailmas. Tõenäoliselt kannab üks neist ka valgeid teksaseid, mis keelati Tallinnas ära juba raehärra määrusega kuldsel Rootsi ajal. See on nende väline kest. Sisemine pool neis on salakaval, kalkuleeriv ning majandusvõimekusele orienteeritud, kusjuures hüvesid püütakse õngitseda nende ohvriks langenud mehepoegadelt, kes loodavad õhtule õnnelikku lõppu leida, langedes aga reeglina südantlõhestava pettuse osaliseks ja ei aita siin ka Tarbijakaitseamet ega „palavalt armastatud“ võrdõigusvolinik. Siinkohal tervitaks ka Liisa Pakostat, kelle käest küsiks, millal kaob see meeletu ebaõiglus, kus mehed peavad eranditult lunastama kalli klubipääsme ja seda olukorras, kus naistele on sillutatud vaba tee ja punane vaip. See on ehk järgmiste kolumnide täpsem teema.

Tulles tagasi nüüd kameeleonide juurde, võib öelda, et nende näol on tegemist naistega, kes vahetavad väga organiseeritult tantsupartnereid ja joogiga varustajaid. Nad võivad ühel hetkel olla sõbralikud ja head nagu tõelised südamedaamid, aga järgmisel hetkel heidavad nad sind halastamatult ajaloo prügikasti ega tee tundmagi, leides vabanduseks peavalu või tungiva vajaduse veeta aega tualettruumis. Kindlasti leiavad nad veel samal õhtulgi hulgaliselt ohvreid. Naine võib olla mehele hinge surm ja kameeleonid just seda ongi.

Oma järgneva kolumni pühendame Tinderi naistele ja räägime lähemalt sellest, kuidas neid liigitada, kuidas nendega jutule saada ja muudki põnevat. Samuti räägime sellest, kuidas manageerida oma Tinderi profiili ja seada sihikuid.