Vennad Ennastsalgavad naiste aususest ja vastutusvõimest (või selle puudumisest): kui lubad üritusel osaleda, siis ka tee seda!
Naised ikka tahavad teada, mida mehed neist mõtlevad. Tõde on nüüd välja koorumas, sest Vennad Ennastsalgavad jagavad regulaarselt Naistekale oma kogemuste varal loodud teadmisi tutvumisest, suhete loomisest ja paljust muust eluks vajalikust.
Seekordses kolumnis oleme otsustanud lahti kirjutada ühe ehk mõnevõrra keerukama lahenduse leidmaks tulevasi naiskandidaate või kandidaatide kandidaate sel viitsütikuga pomme (plahvatab siis, kui oskad seda kõige vähem oodata) täis teel, mida me ka pioneerile omase südikusega kasutame. Kindlasti vajab see mõnevõrra analüütilist mõtlemist ja osavust ümber käia tabelarvutusprogrammide ja avalike andmebaasidega. Tuleb ka arhiivides sobrada. Meid on see meetod päästnud nii mõnestki ohust ning juhtinud ohutusse paika läbi kitsaste mineeritud jalgradade (loe: Väike-Karja tänav, Sauna tänav, Bermuuda kolmnurk, mõni kirjutab ka Permuuda). Teisalt on meie töörühm langenud läbi selle ka n-ö pettuse osaliseks, mis tegelikult võiks olla kriminaalselt (või siis väärteo korras) karistatav. Läbi seekordse teema püüakski inimeste hardale südametunnistusele koputada ja suunata läbipaistvusele. Tehkem koos lõpp libauudisetele ja võltsteabele.
Probleemist lähemalt
Valdav enamus tänapäeva vähegi sotsiaalselt aktiivseid kodanikke kasutab Facebooki ning selle poolt pakutavaid hüvesid. Keskkonnas on reeglina leitavad ka enamus ees ootavaid üritusi, kuhu ka usinasti attenditakse. Võtamegi seekordselt sihikule need attendid (inimeste kinnitused, et nad on kohal ühel või teisel üritusel). Kuna püüame oma aega kulutada võimalikult efektiivselt, on alati oluline ära teha ka kodutöö, et kuhu ja mis sihtidega täpselt siis ise minna. Selle jaoks töötame üritusele minevate inimeste nimekirja alati hoolikalt läbi ja teeme omad märkmed ning tähelepanekud, et sihikuid täpsemaks seada (“Ei lähe ka snaiper lahingusse ilma optikat reguleerimata“ — E. König, Stalingrad 1942). Oluline on välistada: hõivatud osapooled, joodikud, kasiinosõltlased, kroonilised võlgnikud, tarakanid, lõtvade elukommetega mägrad, sotsiaaldemokraadid ning muud õngitsejad. Kindlasti ka kameeleonid! Kui kodutöö on tegemata, siis elu on näidanud, et võib just nende otsa komistada, kuna mõni neist oskab endast jätta täiesti risti vastupidise ja ontliku esmamulje. Näiteks aastake tagasi Arvo Pärdi 80. juubelile pühendatud kontserdil kohtusime neiudega, kes pärit Põlva tagant. Alguses tundusid nad igati väärilised kandidaadid, kuid nagu hiljem selgus, osutusid seiklejateks, kelle peaeesmärk oli Tallinnas õhtuks tasuta peavari leida ja meid sisuliselt vägistada. See ei lähe kohe mitte, et meiesugustele ontlikele härradele kohe esimesel ööl selga ronitakse. Kuna süda läks haledaks, sai siiski ka öömaja pakutud. Üks neist sõi hommikul salaja ära ka meie töögrupi liikme viimase lemmik-kohukese, jättes paberi elutult külmikusse vedelema nagu kaevikus hukatud Nõukogude partisani, kellele on tehtud halastamatult lask kuklasse. Teine rändur jättis maha oma aluspüksid, mis on väga kummaline, sest meie neid ju ometi kerelt ei eemaldanud. Õnneks oskame sarnaseid isikuid tänaseks päevaks juba distantsilt tunda ning välistada. Suur osa neist on kantud ka meie arhiivimaterjalide musta nimekirja (sarnane KAPO aastaraamatuga).
Meie au, mis meile ainsana truu, on kõik, mis meile veel jäänud selles segases maailmas.
Kuna oleme kirglikud väljas käijad, siis on patrullides silma jäänud üks levinud probleem. Kõik tunnevad end siin ära, küsimus on vaid, et emmal-kummal pool rindejoont? Nimelt Facebook’i ürituste attend/going ei ole mingi mänguasi, kus igavusest, segadusest, kimbatusest, raskest alkoholi joobest, afektiseisundist, armuvalust või Allahi tahtest vajutada attend ning siis hiljem mitte antud üritusele kohale ilmuda. See loob kodanikuühiskonnas võltseeldused ning petab paljusid. Head inimesed on läinud üritusele ülevate ootustega, tehes enne selleks ka ränka kodutööd, et kaardistada õhtused projektid. Teades, kes sind seal ees võivad oodata (naabrinaine, Tinderi-match, silmarõõm, ekstüdruk, uhke Olga, bussi Pirjo, Füürer-Rutt, Liis Lemsalu, Triin Tammeveski) ning kohale jõudes tegelik reaalsus on osutunud teistsuguseks. See on südantlõhestav, kuna õhtu veetmiseks sai tehtud vale valik ja oleks pidanud olema hoopis kuskil paremas paigas, kus niidumasin oleks teeninud oma igapäevast leiba sihtotstarbeliselt.
Rääkides meist, siis jah, me oleme endiselt saadaval ja otsime naist. Kui me attendime — oleme 100% kohal, kaardistame, analüüsime, intervjueerime ning teeme usinasti märkmeid. Kui klubist/peolt/ürituselt väljume, võtame attendi maha, et olukord ikkagi vastaks reaalsusele — me ei taha kedagi petta ja hindame läbipaistvust. Viimast oleks naiivne oodata, küll aga eeldaks suuremat vastutustunnet. Ärge attendige instinktist. “Ajee olen lahe peotšikk“ — mõni tüdrukutirts attendib reaalselt kõigile eesseisvatele suvistele üritustele sest ta on lihtsalt nii cool. Hiljem kui on kokkuvõtete aeg, saab ta öelda, et käis vaid Kloogaranna festivalil, sest võitis Sky Plusist piletid ja Elron viis tasuta kohale, aga sellest ta ka väga palju ei mäleta, sest alkohol lõi rannas kirvega pähe.
Kokkuvõtteks, attendiga kaasneb kohustus! Hindame ausust, kindlameelsust, läbipaistvust, ustavust, lojaalsust ja kainet meelt. Mainiks siinkohal eraldi ära, et ka kaine peaga saab pidu vahvalt peetud ning alati ei pea end ogaraks jooma. Meie näiteks ei tea, mis asi on see pohmakas, millest kõik räägivad ja paljud põevad. Ise tarbime peamiselt Jevgeni vett.
Uus kirjatükk mõnel seni käsitlemata ühiskondliku konnasilma teemal on peagi ilmumas! Siinsamas, Delfi Naistekas (millele tuleks küll soovõrdõiguslikkuse kaalutlusel panna uus nimi “Delfi Indiviidid”, kuna võib muidu solvata mehepoegi, aga las ta hetkel jääb).
