Ennustajate poole pöördus ta siis, kui elus oli raske periood. Isa suri, tööl võeti palka maha ja tehti graafikud ümber ebamugavamaks, üks sõbranna keeras talle paraja käki kokku ja nii tal juhe kokku jooksiski. Ei saa süüdistada inimest, et sellises keerulises olukorras abi otsib. Jagatud mure on pool muret ja nii edasi. Algul tundus, et tal ongi nõia juures käimisest kasu. Alati tuli tagas rõõmsamana ja väitis, et oli oma peas mingid asjad selgemaks saanud. Mida aeg edasi, seda kahtlasem asi mulle tundus. Ema muutus järjest otsustusvõimetumaks. Kui esialgu küsis ta oma „abistajalt“ nõu ainult tõesti tähtsates küsimustes, näiteks kas see korter, mida ta osta tahtis, sobib talle, või kas praegu on õige aeg töökohta vahetada. Nii suurte otsuste puhul on muidugi hea nõu teretulnud. Samuti ei saa pahaks panna, kui ta uurib kokkusobivust mõne töökaaslasega või tahab ennustusi selle kohta, kas mu õe ja tema peika suhe jääb kestma.

Aga kui asi jõudis sinnamaani, et isegi sellise küsimuse peale, et kas nädalavahetuse Rootsi kruiis on ikka hea mõte ja kas vanaemale sobib sünnipäevaks kristallvaas kinkida, hakati nõia numbrit valima, sai mul küll kõrini. Läksime emaga täitsa tülli kohe. Mina ütlesin, et mingil kolmandal inimesel, võhivõõral, ei tohiks küll olla võimu meie pere siseasju otsustada. Tema ütles, et nõid tahab ainult head ja minuga ei saavat üldse rääkida, aga temal on vaja nõu pidada. Ta ei usu, et see „heasoovlik“ nõid on ju tegelikult ainult omakasu peal väljas. Iga „konsultatsioon“ ja telefonikõne maksavad ju raha, mida emal praegu laialt käes ei ole. Kõige nõmedam ongi asja juures see, et emal on tegelikult näpud üsna põhjas ja ta on mitu korda minu käest abi palunud, et kommunaalid ära maksta ja mina viin talle üsna tihti head-paremat toitu, et ta ainult kartulist ja odavast vorstist toituma ei peaks. Tema aga viib kokku hoitud või minu käest saadud raha otse ennustajale. Nagu kasiinosõltlane!

Kuidas saaks ema sellest sõna otseses mõttes nõiaringist välja? On kellelgi head nõu pakkuda?