Olen praegu 32 ja nägin isa viimati, kui olin seitsmeaastane. Olin siis juba piisavalt suur, et saada aru, miks ta pidevalt haiseb ja kummalist juttu ajab. Kui mina jõin oma sünnipäeval lastešampust, siis tema kaanis iga argipäev kangemaid jooke. Ema viskas ta lihtsalt välja. Põhjuseid pole keeruline ka tagantjärele kokku panna — elatist teenis vaid ema, isa kulutas raha alkoholi peale. Elasime väikeses kohas ja isegi mina teadsin, et isa ühel kohalikul naisel liigagi tihti külas käis. Siiani ei saa aru, miks naisi tõmbab padujoodikutest eluvendade poole, kelle taskus ulub vaid tuul.

Nii oligi isa ühel päeval läinud. Kolis mõni aeg hiljem ka kuskile teise Eesti otsa ja ega ma temast rohkem kuulnud. Loomulikult olen hiljem tema nime google’ist läbi lasknud, aga vasteid napib. Facebooki tal pole ja paar korda on nimi ilmunud ühes Lõuna-Eesti kohalikus lehes, kuna ta osales piljardivõistlustel.

Isa otsis internetist mu numbri üles

Mul polnud temast külma ega sooja, olen ema üle uhke, et ta mind üles kasvatas. Meil oli jagelemisi ja minulgi oli metsiku teismelise periood, aga kellel meist poleks.

Seda suurem oli mu üllatus, kui isa paar nädalat tagasi helistas. Mu esimene küsimus oli, et kust ta mu numbri sai. Isa ütles, et internetist leidis. Meenus, et mõni aasta tagasi müüsin ühes foorumis oma jalgratast ja seal all oli märgitud ka mobiiltelefoni number. Öelgem veel, et internetiavarused on lõputud, kõik leiab üles.

Isa tahtis kokku saada. Olin alguses kõhklev ja palusin veidi mõtlemisaega. Otsisin enda jaoks igasugu vabandusi, miks ma ei peaks temaga kokku saama. Ta ju mölakas ja kunagine joodik! Mind ja mu ema ta rahaliselt ei toetanud ega üritanud mind kordagi üles otsida. Kõlab igati loogiliselt, aga inimlikus plaanis on samas ka uudishimu ja teadmine, et ta on minu isa. Üks ja ainus.

Nõustusin kokku saama. Käisime ühes pubis söömas, pärast jalutasime veidi Kadriorus ringi. Ta rääkis, et jättis joomise maha juba üle 20 aasta tagasi. Ütles, et tal on nii kahju, et mu ema ja minuga kõik nii halvasti läks. Tal oli piinlik, mistõttu ta ei julgenudki mind üles otsida. Ühe naisega on isal ka 10aastane poeg.

Isa hakkas raha lunima

Esimene kohtumine jättis hea mulje, tundsin, et võiks ju suhelda küll. Korraliku isa-tütre suhet taastada pole enam võimalik, aga päris võõraks ka jääma ei pea. Saime veel paar korda kokku ning siis idüll murdus. Ma töötan päris korraliku palgaga riigitööl ja seda teadis ka isa. Ta hakkas vargsi mainima, et tal on vanast ajast paar laenu kaelas, äkki ma saaksin talle ise veidi laenata, et küll ta ühel hetkel tagasi maksab. Tema paar laenu ulatuvad tuhandetesse. Lubasin mõelda. Peatselt tulid juba jutud, et tal pole ka korraliku elukoha jaoks raha, et äkki saan teda veidi aidata. Ta sõnastas selle umbes nii, et ehk oskan soovitada kedagi, kes oma korteri odavalt välja üüriks. Sain tema kehakeelest ja hoiakutest aru, et ta pidas silmas, et talle midagi tasuta otsiksin või ise kinni maksaksin. Peagi keerles jutt vaid raha ümber.

Sõimas mu läbi

Olen ilmselgelt naiivne, et uskusin, et ta tõesti tahab oma tütart näha ja ära leppida. 25 aastat on hiigelpikk aeg, kui ta oleks seda tahtnud, teinuks seda varem. Võtsin end kokku ja paar päeva tagasi ütlesin talle konkreetselt, et aitab, oli küll tore taas kohtuda, aga saan ka ise aru, et küsimus on rohkem rahalises abistamises, sellist isa-tütre suhet ma ei taha.

Arvasin, et ta üritab end kuidagi vabandada, aga ei. Selle asemel sõimas mind, et mis tütar ma olen, oma isast ei hooli ega taha teda aidata. Tal olevat nii raske ja mina viimane õlekõrs…

Tühja temaga.