Vihkan oma õde! Kas peaksin temaga ikkagi suhtlema lihtsalt sellepärast, et ta on mu pereliige?

 (49)
Vihkan oma õde! Kas peaksin temaga ikkagi suhtlema lihtsalt sellepärast, et ta on mu pereliige?
Panthermedia, Scanpix

Olen jõudnud arusaamisele, et kui mu õde poleks mu õde, ei oleks sellel inimesel mu elus kohta. Kas ma tõesti peaksin jätkama suhtlemist kellegagi, kes on mulle tegelikult täiesti vastumeelne ja ilmselgelt on tunded vastastikused?

Meie vanusevahe ei ole väga suur, kaks aastat ainult, mina olen vanem. Mistõttu ma ei mäleta, kuidas see meie suhe alguse sai, aga niipalju, kui ma lapsepõlvest mäletan, oleme ainult kakelnud. Algul füüsiliselt ja kui käte-jalgade ja juustest tirimisega enam asju selgeks teha polnud mõistlik, siis verbaalselt. Ta ei ole mulle kunagi meeldinud ja meil ei ole iial olnud seda müstilist õdedevahelist sõprust, armastust, sidet ja mida kõike veel. Meil on olnud ainult õelus sõna otseses mõttes. Asi ei läinud paremaks ka siis, kui ta esimesena kodust välja kolis. Siis said vähemalt mu kõrvad puhkust, aga ema juures külas käis ta ikka kaagutamas ja näägutamas. Siis kolisin mina ka minema ja nüüd ongi meie suhe selline, et seda põhimõtteliselt ei ole. Me ei räägi omavahel, sünnipäevadel saadame kohustusliku “PÕS” Facebooki seinale ja vsjoo. Kui ema-isa või vanavanemate pool kokku saame, siis kas ei räägi või õiendame.

Mingil hetkel arvas ta, et võiks proovida „ära leppida“. See käis nii, et ta sadas minu juurde sisse ja luges ette kõik asjad, mida ma olen tema arvates valesti teinud, nimetas iseloomujooned, mida ma pean enda juures muutma, et me paremini läbi saaks ja istus siis, käed risti rinnal, oodates vastust. Saatsin ta uksest välja — mis mõttes tuleb see tibi mulle õpetama, kuidas MINA pean käituma, äkki vaataks korra peeglisse ka? Maailma kõige targem äss omast arust, tegelikut aga nii loll, et kõrvalt vaadates hakkab õudne.

Seotud lood:

Ainus asi on see, et meie vanemad ning vanavanemad ei suuda mõista, kuidas kaks täiskasvanud inimest omavahel läbi ei saa, ise veel õed. Nende pärast olen vähemalt mina püüdnud siiani enam-vähem viisakaks jääda, kui koos mingitel pereüritustel oleme, sünnipäevadel jne. Aga viimasel ajal on olulkord selline, et ta käib mulle nii närvidele, et ma enam ei suuda normaalset nägu teha. Ei viitsi ka — miks peaks?
Parema meelega lõpetaksin temaga igasuguse suhtluse. Tema iseloom, käitumine ja suhtumine on sellised, mida ma ei kannataks välja ühegi oma sõbra või tuttava poolt. Sellised inimesed minu ellu ei kuulu, miks siis peaks temagi. Vanemate süda ilmselt murdub, kui ma järgmisel korral ühisesse jõululauda või vanaema sünnipäevale ei ilmu, aga saagu üle. Ise nad on meid sellisteks kasvatanud, pole kunagi üritanud meievahelist suhet parandada, pigem on alati õli tulle valanud.

Kas keegi teist on oma lähedase pereliikmega suhted lõpetanud ja kuidas see välja on tulnud?