Siin samas kirikus kohtusid nad eelmisel suvel. Helena elas kiriku kõrval. Ühel õhtul, kui ta töölt koju tuli, oli juba veidi üle südaöö, päevane soojus oli lahtunud ja jahe õhk tegi umbsetes ruumides päeva veetnud Helenale head. Kiriku akendest paistis valguskuma, kuid muusikat või laulu ei kostnud, uks oli paokil. Helena ohkas, heitis heleda juuksesalgu näo eest ja võttis teenistusrelva välja. Arvatavasti mõni varas või joodik, lootis ta, kui ust paotas ja töiselt käratas: “Siin politsei, millega tegelete?!“

Seina ääres seisis pintsel käes kõhn noormees, ujedalt pöördus ta umbes ja vaatas vastu pükskostüümis neiule, kes polnud tast küll eriti vanem, kuid see eest politseimundris ja relvaga. „Maalin, öösel on hea töötada,“ sõnas ta viimaks. Neiu langetas relva ja ütles kohmakalt: „Siis on hästi, pastor Korv ikka teab?“

„Teab, teab, tema mu palkaski, väike värskendus,“ selgitas ta ja langetas pintsli.

Helena tuli lähemale, „Armastus“ luges ta gooti kirjas teksti esimese rea ja naeratas „On nagu tõrvik, mis kukub kuristikku ja…“

„Näitab, kui sügav see on,“ lõpetas noormees. „Remarque ja mina olen Eerik.“

„Helena,“ vastas neiu ja tuli veelgi lähemale.

Koju jõudis ta alles hommikul, nõiduslik oli vaadata, kuidas Eerik valgeks lubajatud seinalt võlus esile laused, lilled ja linnud, selgitades nende tähendust. Kui päike viimaks ustest ja akendest sisse paistis, tõusis ka Helena. „Ma pean minema, aga kas Sa oled homme siin?“ Eerik noogutas.

„Siis ma näitan Sulle midagi,“ lubas Helena ja läks. Hommikul uinudes oli ta silme ees ikka veel Eeriku rohelised silmad.

Õhtul pani Helena selga pika voogava kleidi ja astus, ise ärevusest veidi värisedes, kirkusse. Ehk oli hea esmamulje olnud kõigest väsimuse ja öö sünnitis, ebakindlalt otsis ta kõhna kogu. Sambale nõjatudes, kimp põllulilli käes seisis Eerik ja naeratas. „Tere,“ ja enam ei olnud kahtlust, vaid soe, õrn tunne.

Helena viis ta kõrgele pangale, Tallinn paistis üle kitsa lahe ja meri loksus uniselt, kutsuvalt, nad istusid liivale ja vestlesid. Eerik töötas restauraatorina, kuid tegeles ka maalimisega ja toimetas nüüd kiriku kallal mõlemat. Pärit oli ta Tallinnast. „Mina olen ohtlik naine,“ muigas Helena „Ma panen inimesi kinni, kohalik kordnik.“ Eerik naeris: “Mina ei karda, autot mul pole ja baare ma segi ei peksa.“

Tagasi läksid nad mööda järsult alla suunduvat rada, ühe konaruse juures Helena kõhkles. Eerik sirutas talle käe, mis oli soe ja kindel ning kui nad jõudsid siledale pinnale, ei lasknud Helena sellest enam lahti ning Eerik samuti.

***

Helena mäletas tormi — raju tuul lõhkus puid ja temal koos paarimehega oli seljataga pikk ning väsitav päev: üks peretüli, kaks avariid, neist üks tõsine. Kohv auras kruusis ta käte vahel ja aknast polnud midagi peale vihma näha, isegi mitte maja üle tänava. Nad olid õhtul leppinud kokku Eerikuga kohtuda, kuid sellise ilmaga? Helena kirus ennast, et polnud autoga tööle tulnud. Korraga hõikas korrapidaja eesruumist: „Kapten Kulvar, teie juurde mingi mees.“

„Saada edasi,“ vastas Helena ja tonksas hiirt sõrmeotsaga. „Töö jätkub,“ ütles ta ja tõstis pea. Läbimärg ja tilkuv Eerik seisis uksel. „Tere kallis,“ ütles ta reipalt, „ma tulin sulle transpordiga järele!“ Helena tõusis ja küsis kahtlustavalt: “Sul ei ole ju autot?“ „Aga jalgratas on,“ oli noormees rahul. Samal õhtul, ise vihmast läbiimbununa, suudlesid nad esimest korda Helena värava ees.

Sügiseks sai kirik valmis. Helena kattis selle puhul laua ja oli nukker, see oli olnud ilus, ütles ta endale. Kaks kuud armastust ja rõõmu, palju ilusaid hetki ja kuumi embusi. Nad ei rääkinud tulevikust. Suveromaan. Enamus sõitis suveromaaniks kuhugi ära — Pärnusse või soojale maale. Temale tuli armastus koju kätte — hea seegi, lohutas ta ennast, kui pisar üle põse libises.

Eerik kandis ülikonda ja näis väga tõsine, oma riided ja mõned muud isiklikud asjad, mida ta seni oli Helena juures hoidnud, oli ta ära viinud juba eelmisel õhtul, sõnatult.

Salatile järgnes praad, lõhe auras nende vahel ja Eeriku pinge kandus üle Helenasse. Ta tahtis ise öelda, et lõpetagu mees see koomusk ja öelgu: tema läheb koju, nad ei kohtu enam, selline on elu. 29-aastaselt ei saa olla selline argpüks, et sööd, aga ei julge sõnagi öelda.

Viimaks avas Eerik suu: “Ma armastan Sind, aga…“ Helena noogutas julgustavalt — tuleb, mis tuleb, see tuleb nagunii, kuid ta kartis siiski. Eerik pidas pausi ja Helena tundis, et oleks sellele pausile eelistanud sõnu, kas või roppe ja ebaviisakaid. Hetkeks soovis ta olla tööl — seal sai ta asjadest aru, siin mitte.

Eerik tõusis lauast. „Ma armastan Sind,“ kordas ta. „Aga armastus on täiuslik vaid abielus.“ Jälle paus.

Ta on abielus, parastas Helena ennast ja tundis, et võitles juba pisaratega. Mis mees see ka oli, kes sõrmust ei kandnud. Eeriku sõnad katkestasid ta mõtted.

„Abiellu minuga, Helena!“ ütles mees viimaks ja ta nägu lõi särama.

„Jah!“ vastas Helena.

Kiriku seinad õhkusid külma, kleit Helena seljas oli pisut liiga kitsas ja pikk, tema käsi värises seda hoidva isa käes. Aga Eerik ootas teda altari ees ja ainus võimalik vastus talle oli nüüd ja igavesti: “Jah!“