Hanna Martinson ja teised tuntud Eesti naised jagavad oma suurimaid jõuluapsakaid ehk hetki, kui kõik ei läinud päris nii nagu oleks võinud
Minu arust on jõulud täpselt selline aeg, kus kuidagi lihtsalt juhtub igasuguseid asju ja mitte ainult filmides. Mäletan näiteks selgelt, et meie peres käis aastaid üks suur jamamine kuusepuu üles saamisega. Ostu jätsime alati viimasele minutile ja loomulikult olid siis ilusamad kuused juba ära ostetud, mistõttu puud püsti pannes olid emotsioonid juba nii negatiivsed ja oli ka kordi, kus läksime üldse uue kuuse järgi.
Kõige suurem fail juhtus aga kord 1. jõulupühal, kui väljas oli (nii uskumatult, kui see ka ei kõla) palju lund ja teed olid väga jäised ning sõitsime emaga autoga kraavi. Mu venna eelmisel õhtul jõuluvanalt saadud kingid said küll kriimustatud ja auto maha kantud, aga ise jäime terveks ning nüüd on jälle mida meenutada.
Seetõttu palusin ka Eesti tuntud naistel jagada Naisteka lugejatega mõnda lõbusat hetke, sest vaatamata sellele, et ootamatusi juhtub, siis jõulud on siiski imede aeg ja pigem läheb kõik lõpuks ikka hästi.
Laulja Hanna Martinson: “Kord oli mu ema lasteaia jõulupeo ajal ära ja kõik kohustused olid sel päeval isa kanda. Jõulupeol esinesime tantsukavaga, kus kõik lapsed pidid kandma valget värvi riideid — nagu jõuludel ikka. Isa teadis öelda, et esinemine toimub õues ja et lapsel soe oleks, pidin panema selga tumepruunid paksud karupüksid ja krõpsudega suured talvesaapad. Kui me kohale jõudsime, siis selgus, et jõulupidu ei pidanud kunagi toimuma õues ja nii olid kõik tüdrukud kaunite valgete sukapükste ja kingakestega nagu ühed tõelised printsessid. Noh ja siis olin seal mina — täielik mõmm oma sügelevate paksude karupükste ja talvesaabastega. Vähemalt oli soe.”
Ilublogija Stella K. Wadowsky: “Sel aastal kirjutasin oma blogisse loo: Kuhu peita jõulukingid? Olin oma väikeste peidukohtade üle väga uhke. Mu tütar, kelle eest kingid ära peitsin, lubas, et ei loe seda postitust. Nii ka läks. Paraku unustasin ise ära, et olin osad tema kingid peitnud oma tühjadesse käekottidesse. Ühel päeval oli mul kiiresti mälupulka vaja ja ma ei mäletanud, millisesse käekotti olin selle jätnud. Palusin, et tütar puistaks kotid laiali ja nii leidis ta juhuslikult kaks kingitust üles. Ta tuli teisest toast ähmi täis ja ütles: “Ema sa oled vist minu kingitused oma käekottidesse peitnud, sest need tulid nüüd välja. Ma väga ei vaadanud, kuid natuke vaatasin ka.”
Teledaam ja portaali Pere ja Laps toimetaja Eve Kallaste: “Panime oma esimeses kodus jõuluõhtul tapeeti, sest tahtsime ju remondiga jõuluks valmis saada. Valmis saime järgmiseks hommikuks. Sel aastal lubasime lastele jõuludeks uued toad, millest on valmis vaid põrand.”
Muusik Tuuli Rand: “Olin umbes 4-5aastane ja olime terve perega vanaema-vanaisa juures jöulupidu pidamas. Järsku panin tähele, et vanaisa kadus kööki ja enam tagasi ei tulnud tükk aega, aga eks lapsena oli nii palju muud tegemist, et pikalt ei jäänud mötlema ka selle peale ega muretsema. Siis järsku käis uksekell ja sisse astus jöuluvana! Kui oli aeg luuletust minna lugema siis eks ma kartsin ikka alguses, kuid kui talle sülle istusin, tundsin, et kuidagi tuttav hääl on. Tömbasin ta habet natuke alla poole, mis oli kummiga körva taga kinnitatud ja ütlesin: “See on ju vanaisa, mitte jöuluvana!”"
Stilist Karolin Kuusik: “Ühel aastal otsustasime perega, et teeme sealiha asemel õhtusöögiks pardi. Muidugi alles hiljem selgus, et keegi ei olegi meie laiast pereringist parti varem ahjus teinud ja lõpptulemusena hilines õhtusöök mitu tundi, kõik käisid näljaste nägudega ringi ning lõpuks sõime sitket ja mitte eriti maitsvat pardiliha. Nagu arvata võib, oleme hilisematel aastatel klassika juurde tagasi pöördunud.”
Modell Adeline Vaher-Vahter: “Mäletan siiani, kui nii kaks aastat tagasi hüüdis jõuluvana mu nime välja ja andis mulle kätte paki. Kuju järgi oli koheselt aimatav, et tegemist on panniga. Olin niivõrd pettunud, sest see kingitus oli mu poiss-sõbralt. Kinki avades, leidsin panni seest aga veel ühe paki, milleks oli iPhone. Tunded olid märgatavalt muutunud ja rõõm oli suur.”
Blogija Aljona Eesmaa: “Minu jõuluapsakad kipuvad esinema siis, kui mängu tuleb veebikaubandus. Nimelt mulle tihtipeale meeldib tellida jõulukingitusi online-poodidest ja tihtipeale on nendeks just need kingitused, mis lähevad minu abikaasale. Mul on isegi natuke piinlik meenutada, kuid mitu aastat on jäänud planeeritud kingitus kuuse all jõudmata, sest lubatud tarneaeg kohe mitte kuidagi ei pidanud paika. Meil sai vahepeal isegi omamoodi naljaks, et kõik minu planeeritud jõulukingitused jõuavad kohale alles abikaasa veebruaris aset leidvaks sünnipäevaks. Tänavu on abikaasa jõulukingitus õnneks aga juba kenasti kohal, kuigi selle tarneaegki suutis parajat pinget pakkuda. Omamoodi saatuse mänguna olen hoopis mina tänavu see, kes disainipoe tarneaegade tõttu oma jõulukingituse alles veebruaris kätte saab — kuid võtan seda mõnusa karma võlana ja absoluutselt ei kurda!”
Blogija ja ajakirjanik Meisi Volt: “Minu pere pole kunagi jõule pidanud, kinke selle puhul vahetanud ning ka kord aastas lõhki söömise traditsioone meil ei ole. Pigem kingime ja naudime ühiseid õhtusööke siis, kui pereliikmed kõik kokku saavad mu kodulinnas Pärnus. Siiski meenub üks naljakas ja natukene piinlik seik minu esimestest ja natukene kohmetutest jõuludest. Mõned aastad tagasi sain tuttavaks noormehega, kelle pere on üsna suur (minu silmis, kes ma neid muidu ei tähista) jõulude fänn ning ka mind kutsuti maale kaasa mõnusale jõulusöömingule. Olin päris pabinas ja närvis ning loomulikult polnud mul kellelegi kingitusi kaasas. Mingi hetk pärast õhtusööki tõmbas mu tollane noormees laste lõbustuseks endale habeme ette, kuue selga, istus jõulupuu juurde ja hakkas nimesid välja hõikama ja luuletusi ootama. Vajusin vaikselt diivani nurka ja katsusin end teha võimalikult nähtamatuks teha, äkki keegi ei märka mind. Selgus aga, et puu alla oli pandud ka minunimeline pakk ja nõuti luuletust. “Eee… mul tõesti ei ole,” kostsin ma näost üleni punaseks tõmbudes. Õnneks halastati ning sain oma elu esimese jõulukingi imemaitsva meepurgi, šokolaadi ja raviteega. Tuleb öelda, et tegemist on tõeliselt armsa vahejuhtumiga vahvast talveõhtust ja perekonnast, kes võtab mind sellisena nagu ma olen, tähistan ma siis jõule või mitte.”
Moedisainer Kadri Kruus: “Esimesena meenuvad jõuluaegsetest apsutest muidugi põhja kõrbenud kapsad, viimase minuti kingid ära ununenud sugulasele (mitu põlvkonda kärgpere) ja kingipakis purunenud põrandavaas. Kõige tobedam on aga ehk kuidas ma mõned aastad tagasi jõulude ajal SPAs toimunud sünnipäevapeol võõrale mehele sülle istusin. Ise täiesti veendunud, et see on oma. Reetsid sõprade pilgud ning avatud suud umbes kümme sekundit hiljem.”
Lugeja, jaga ka sina meiega oma toredaid jõuluapsakaid ja naerame koos!
