"Jõulud on midagi, mida ma juba 1. advendiks südamest vihkan. Miks? Sest mul on šopahoolikust ämm."
Olen olnud oma mehe perega seotud 15 aastat, tihedamalt umbes 10 neist, mil ka jõulud koos veedame. Ja nüüd, 36-aastaselt, ajal mil mul endal on 2-aastane poeg ning jõulud võiks olla midagi väga toredat, on need midagi, mida ma juba esimeseks advendiks südamest vihkan ja ei oota. Miks? Sest mul on ämm.
Ma olen elus kohas, kus tahaksin teha jõulukinke, mis on reaalselt läbimõeldud, kinkida vähe, miks mitte ka kalleid, aga kallitele, kuid minu mehe peres on 17 inimest (lisaks mu mehele ja lapsele). Ise olen pärit väiksest perest, kus muidugi on ka alati kinke tehtud, ent mitte kunagi nii, nagu mu mehe peres.
Olen teinud aastaid ettepanekuid loosipakkideks täiskasvanutele, mis oluliselt leevendaks igati olukorda, ent kõik see on liiva jooksnud, sest mu ämm on šopahoolik ja alustab umbes jaanipäeval soodukatelt erineva Hiina träni kokkuostmist — et siis, jõuluvana, kottide all ägades, saaks tuua pahna, palju pahna ja seal hulgas ka pahna, mille olen mina ostnud, sest kuigi sel teemal vesteldes sõnab ämm „te ei pea nii tegema“, on selgelt ebamugav, kui ta ostab igaühele umbes 17 inimesele kõigile 10 asja ja ma siis mehega poetaks kotti igaühele midagi pisikest — pealegi, isegi 17 pisikest asja hoolikamalt valitult on metsik aja ja rahakulu.
Asi lõppeb alati ühtmoodi: 20. detsembril jooksen nagu loll mööda kaubanduskeskust (nagu ka teised pere täiskasvanud), et ämmale veidigi tekitada tunnet, et me kõik oleme palju sellega tegelenud ja kõigile midagi ostnud. Sajad eurod, leidmaks ebavajalikku ent sobivat träni mehe vennale, ta naisele, teisele vennale ja tema naisele, äiale ning muidugi ka ja kõigile nende lastele — neid jagub tittedest teismelisteni. Umbes 22. detsembriks on selge, et ainsad, kellele kinki pole on mu oma vanemad, mees ja laps, sest suur mehe pere jõuluvanaks valmistumine on võtnud kogu energia ja suures osas eluisu. Kahman mida iganes tundub kellelegi sobiv, pakke ja silte ka, et siis minna koju rammestunult seda kokku lappima, igasugune rõõm puudu. Olgu, oma lapsega on veel lihtne — ta on 2! Ja ma ostangi hea meelega talle midagi, mis teda rõõmustab siis. Hinnast on selleks hetkeks suva — läks trumm, mingu ka pulgad. Aga see aeg, mis oleksin aga võinud ühele heale kingile, oma kallima ja oma vanemate kingi leidmisele ja tellimisele kulutada, on läinud hoopis selle nahka, et paljupanustavale ja selleks õhtuks kaua valmistunud ämmale ja kõigile teistele kuidagigi midagi sarnast vastu pakkuda. Sama teevad ka mehe vendade pered — kas kujutlete neid kingimägesid ja asju, millest 90% ma juba 3 päeva hiljem koju jõudes kuskile panna ei oska ega taha?
Ma armastan oma ämma, mul on temaga väga vedanud, ent jõulud on asi, milles mina tahaks olla minimalistlik skandinaavlane ja tema see klassikaline filmilik ameeriklane (ja mitte see, kes imesid ja lund ja armastust, vaid just filmilikke kingikuhje ootab).
Igal aastal luban endale et hakkan sellega tegelema varem: panin sel aastal meeldetuletuse lausa novembri keskpaika. Mis mul tänaseks olemas on? Mitte midagi! Sest stress mõttest, et pean jälle kõike seda läbi tegema, nagu viimased 10 aastat, on halvanud mu ja paneb jõule mitte ootama, vaid lausa jälestama.
Ja ärge öelge, et ära tee siis sina nii: keegi ei taha olla edukas heal järjel minia, kes viltuseid pilke teenib, kui ämm ja ta pojad naistega jõulujärgmiseks hommikuks on kokku kalkuleerinud kes kellele ja mida kinkis. Ja kes väidab, et tahab, see valetab!
