Olen ametilt raamatupidaja suures erafirmas. Teisipäeval sõitsin Rootsi ühele konverentsile. Olin seda väga oodanud. Plaan oli paigas — saan palju kasulikke kogemusi, reede hilisõhtul jõuan Tallinna tagasi ja põrutan laupäeva hommikul Võrumaale vanemate juurde.

Kolleeg jäi haigeks täpselt enne pühi....

Kontoris oli sel nädalal veel palju asju vaja korda ajada, mitmeid arveid ära teha jne. Hiljemalt uue nädala alguseks. Õnneks pole ma firmas ainuke raamatupidaja. Teine pidi veel viimased asjad ära tegema. Paraku juhtus, et nii, et ta haigestus ja on kolmapäevast saati haiguslehel. Palju asju tegemata. Kirjutan neid mõtteid reede hommikul hotellitoast. Tean juba, et nüüd jääb kõik minu õlule. Õhtul Eestisse jõudes olen surmväsinud ja kontorisse ei torma, seega homme… Palju asju on teha, hea, kui üldse ühe päevaga valmis saan.

Tea, kas verivorstid mikrolaineahjus ka korralikult valmivad? Kas kohviaparaat ikka töötab? Jõulumeeleolu tekitamiseks peaks paar säraküünalt ja jõuluehet ka kaasa võtma. Eneseiroonia on vahel päris kohane.

Millal üldse viimati kodus käisin?

Aga kohustuste eest ei põgene. Paraku. Kusjuures, veel eelmine nädal korra isegi mõtlesin, et mis ma sinna Võrumaale üldse paariks päevaks sõidan. Pikk reis ja kohapeal saan olla nii vähe. Nüüd mõtlen hoopis nukralt, et millal ma üldse viimati kodus käisin. Suvel? Kahju on. Tahaks vanemaid näha ja kuuse kõrval vanu aegu meenutada. Telefonikõne pole kaugeltki see. Eks elus kipubki nii olema, et hindad asju alles siis, kui saad aru, et nad polegi nii kättesaadavad.

Vähemasti on see kogemus õpetlik. Kui kontoris numbreid kokku löön, siis vähemasti mõtetega olen kodus pere juures.

Häid pühi kõigile. Hinnake oma lähedasi.

PS! Mikrolaineahjus ma tegelikult ei soovita verivorste küpsetada. Kunagi ülikooliajal sai proovitud. Meeldejäävalt maitsetu oli.