Jõulud välismaal: eestlanna Karmen Austraalias — jõuluõhtu veedetakse pubis õlut juues
“Me tahtsime iseseisvat elu alustada ja pärast bakalaureuse lõpetamist tundus selleks ideaalne aeg. Austraalia kasuks sai otsustatud nii keele kui kliima pärast. Samuti pakub see riik Working Holiday viisat, mida sel ajal väga lihtne saada oli. 2010. aastal kohtusin siin oma praeguse abikaasaaga. Siis tuli vastu võtta otsus — kolida Eestisse või jääda Austraaliasse,” räägib Karmen. Otsus jääda sai vastu võetud peamiselt põhjusel, et naise abikaasa eesti keelt ei räägi ning koha peal tundusid ka majanduslikud võimalused äraelamiseks paremaks kui kodumaises Eestis.
Lõplik otsus oli Piretile siiski raske ja seda sai pikalt kaalutud: “Ma saavutasin kindluse alles pärast vanemate külaskäiku ja pikalt emaga rääkimist. Sain aru, et kuigi me oleme teineteisest tuhandeid kilomeetreid eemal, siis lähedus ei kao.” Lähedased leppisid naise otsusega suhteliselt kergelt: “Muidugi ma ju nende sisse ei näe ja seda ei tea, kas nad päriselt ka nii mõtlevad. Siiski teeme me iga natukese aja tagant videokõnesid ning suhtleme regulaarselt.” Eesti puhul igatseb naine aga kõige rohkem oma kodulinna Tartut.
“Minu elu siin on täielikult erinev sellest, milline oli minu elu varasemalt Eestis. Enne lahkumist olin ma tudeng ja tudengilehe peatoimetaja. Lisaks sellele olin aktiivne naiskorporatsioonis Amicitia ja tantsisin Tokras. Lisaks sellele kõigele peod ja muud sotsiaalsed koosviibimised. Ma olin väga aktiivne,” meenutab Karmen. “Siinne elu möödub hetkel lapsega kodus ja beebi ujumistundides. Aeg-ajalt saab käidud erinevatel sotsiaalsetel üritustel, milleks on peamiselt sünnipäevad, pulmad, katsikud või matused. Ma igatsen mõnusat tantsutrenni. Siinses väikeses linnas on küll trenne, aga mulle mittesobivatel aegadel. Seega minu trenniks on igapäevane käru lükkamine hetkel,” kurvastab ta. Nii nagu paljudki teised toob Karmen välja selle, et kohalik bürokraatia on palju keerulisem kui Eestis: “Sellest võiks lausa raamatu kirjutada.”
Pühadeaeg Austraalias
Jõuluõhtul minnakse kohalikku pubisse õlut jooma — isegi need, kes terve aasta jooksul üldse tavaliselt pubis ei käi, leiavad sinna oma tee. Öö pimeduses panevad vanemad lastele kingid kuuse alla. Hommikul ärkavad lapsed enne kukke ja koitu ja hakkavad kinke avama — endal veel rähm silmas ja pidžaama seljas. Vanematel on kombeks šampusega hommikusöök. Seejärel hakatakse perega vaaritama suureks lõunasöögiks või siis valmistutakse sõitma kas ema- voi isapoolse perekonna juurde. Kuna kõige olulisem on 25. detsember, siis on kaks võimalust — kas traditsiooniliselt on väga hästi ära jagatud, et kellega veedetakse jõululõuna ja kellega jõuluõhtusöök või eelneb jõuludele iga aastane draama, et näe see ja see ei veeda seekord seda söögikorda meiega jne.
Kui eestlased vahemalt üritavad ennast jõulupühade ajal perede vahel ära jagada, siis siin jooksevad inimesed ennast ribadeks — 25. detsember on kõige tähtsam päev ja tahetakse kogu perekonda alati näha. Traditsiooniline jõululõuna on inglisepärane — ahjupraad ja puding. Modernsem variant on mereannid — lõhe ja krevetid. Mõlemal juhul tehakse igatahes palju süüa ja ka süüakse palju. Seega üldpilt väga Eesti traditsioonist tegelikult ei erine. Ise ma üritan võimalikult palju eestlastele omast toitu valmistada. Sel aastal on esimesed jõulud kolmekesti, seega me algatame oma pere traditsiooni. Vana-aasta õhtul minnakse tavaliselt telkima või matkama. Ilutulestikud on siin suures osas reglementeeritud ja seega näeb neid vaid suuremates linnades nagu Sydney, Melbourne, Brisbane või Hobart.
Millised on Karmeni kolm kõige suuremat jõulusoovi?
“Ma soovin, et ükski laps ei peaks veetma jõule haiglas või näljas või ilma hoolitsuseta. Soovin, et mu perel oleksid ilusad jõulud. Ja seda, et inimesed mõistaksid, mis jõulude juurdes tõeliselt oluline on ja unustaksid ostu- ning söömahulluse.”
