Jõulud välismaal: Kas Põhja-Iirimaa on tõesti nii hull pommiauk kui arvatakse? Mismoodi seal jõule peetakse?
“Elu teeb omad korrektuurid, leiad armastuse ja tekib tööelu, jääd endalegi märkamatult paikseks ja mingi hetk avastad, et on tekkinud kohustused ning uue elu ülesehitamine on nii loomulikult läinud.” Aeg liigub kiirelt ning ühtäkki avastas naine, et on endalegi üllatuseks juba 12 aastat Põhja-Iirimaal, mis kuulub Ühendkuningriigi valdusse, elanud.
Põhja-Iirimaa on pommiauk!
Kui Viivika oli kaks aastat juba Põhja-Iirimaal elanud, jäi talle silma postitus trip.ee foorumis. Sealt luges ta küsimust, et kas keegi Põhja-Iirimaast ka midagi teab. Küsimusele oli vaid üks vastus: “Põhja-Iirimaa on pommiauk!”
“Tõepoolest, selleks ajaks polnud ma siin veel ühtegi eestlast kohanud, otsisin küll igalt poolt, ent tulutult,” tõdeb Viivika. Juhtumisi komistas ta siiski ühe rahvuskaaslase otsa. “Siiamaani on meil oma väike eestlaste ringkond, läbi mitme tuttava keegi ikka kedagi teab.” Paar aastat tagasi olevat ametlikult Põhja-Iirimaal lausa 260 eestlast kokku loetud, ent omavahel suheldakse vähe ning ühiseid eestlastest tuttavaid saab kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel.
“Põhja-Iirimaa pole kindlasti olnud unistuste paik, kuhu minna ja jääda, ent elu tegi omad korrektuurid. Tütar läks siin kooli, sai hea hariduse ja mina ei tahtnud enam edasi rännata,” selgitab Viivika. Mingi hetk otsustas julge ning särav naine, et aitab kohvrite otsas elamisest ning aeg on võtta parim sellest elust. “Olen läbinud mitmeid kursuseid ning omandanud kolledźis ettevalmistava kraadi graafika kommunikatsiooni ning raamatupidamise alal. Hetkel õpin juurde finantsjuhtimist.” Ka eestlaslik töörügamine pole heaoluriigis kadunud. “Töörabaja olen alati olnud, nii pole ka imestada, et hetkel on mul kaks töökohta: pool päevast kulub kohvikus, kus olen juba 10 aastat töötanud. Teise poole veedan kontoris arvutigraafikuna.” Paindlikkus, mõnus töökeskkond ning head suhted kolleegidega on põhjused, miks Viivika kahel töökohal juba aastaid püsivalt olnud on.
Lõhestunud põhja-iirlased
Asju, mis Põhja-Iirimaal teisiti on, leidub. “Eestlasele on raske harjuda kohaliku tööharjumuse ning üleüldse ümbritsevasse suhtumisega,” arvab Viivika. “Tundub, et inimesed ei võta elu nii tõsiselt, samuti töökultuuri. Tänu tugevale sotsiaalsüsteemile on kõigil kindlam tunne: kui midagi peaks juhtuma, siis on alati olemas (kuning)riik, mis appi ruttab. Mind hämmastavad uudised, et paljud inimesed kõigest hoolimata siin vaesuses elavad,” tõdeb Viivika. Praktiliselt iga probleemi korral saad toetusi taodelda, mis pole küll suured, aga vaesusest aitavad välja. Välismaalasena leidis Viivika kiirelt töökoha, seega pole see võimatu kohalikelegi. Miinimumpalk pole küll üüratult suur, ent peale maksude ja üüri tasumist jääb siiski pisut alles ja selle eest saab rohkem osta, kui Eestis.
Põhja-Iirimaa on kurikuulus aastakümneid kestnud probleemide ning konfliktidega, mille on põhjustanud usk. “See riik on lõhestunud, protestandid ja katoliikased, nende omavaheline sõdimine ja kokkupõrked, üksteise vihkamine. Kohati meenutab see mulle Nõukogude aega, kus eestlane ja venelane ei olnud just parimad sõbrad,” kirjeldab Viivika. “Vahe on selles, et siin on asi hulga teravam ning selle lõputu usulise vastuseisu tulemusel on tugevalt puudu haritusest, kultuurist, elust arusaamadest. Põhja-iirlased on väga ühes ja samas põhimõttes kinni. Erinevus on märgata nende seas, kes on ringi rännanud. Nendega rääkides on tunda, et nad mõistavad sind, kui võõrast paremini.”
Ka on õhus Brexit, mille kohta kuuleb iga päev midagi uudistest. “Jah, Brexit tekitab ebamäärast tunnet ning ebakindlust. Keegi ju ei tea, mis saama hakkab ning sisimas on kahtlane tunne, et peaks igaks asjaks valmis olema.” Plaan B kuskil kuklas tiksumas meenutab olukord Viivikale veidi Eesti iseseisvumist ja Eesti passide saamist, kus osadest said hallipassimehed ja teised said uhketeks siniste passide omanikeks.
Küll aga on miski, mida üksi usk või poliitika ei riku. “Mulle tohutult meeldib siinne loodus ja minu eluunistus oli elada ookeani ääres. Nüüd ongi mul oma kodu ookeani vaatega ning järgmise aasta lubadus on omale paat soetada.”
Koduigatuse ravim on Vikerraadio
Rohi on ikka rohelisem seal, kus meid ei ole. Mis Eestis kindlasti parem on? “Oh, issand! Lumi muidugi!” hüüatab Viivika. “Hiljutine lumesadu tegi mind väga rõõmsaks ning hästi kodune tunne oli.” Teised Viivika lumevaimustust siiski ei jaganud, arvati, et lumi on tore vaid siis, kui seda jõulukaardilt vaadata saab. “Loomulikult aastaajad. Vähem vihma. Kui keegi kirub, et Eestis sajab liiga palju, siis neile ütlen, et elage üks aasta siin ja siis näete, Eestis pole midagi viga!” Suveriietega pole Viivika sõnul Põhja-Iirimaal midagi teha. Isegi kohalikud käivad iga aasta soojal maal puhkamas, et oma päikesedoosi kätte saada. “Naljaga pooleks võib öelda, et iga aasta vahetatakse suvegarderoob välja, et uusi asju siis puhkusel kanda.” Vihm kimbutab ka neid, kel oma aiamaa. Nii kurdab Viivika omast kogemusest, et oma aia tomatitel on raske kasvada: päikest on vähe ja pideva vihma tõttu on taimedel ülevettimise oht. “Eestis on parem aiapidamisega tegeleda, sest päikest on rohkem. Ja ujumas saab käia. See aasta käisin siin suvel ujumas ja kohalikud vaatasid mind, nagu ma oleks mõistuse kaotanud!”
Päikesevaene suvi ning lõputud vihmahood toovad kaasa koduigatsuse. Kohe iga päev. “Viimasel ajal tõesti nii tihti, ei tea, kas see on vanusest või millest,” mõtiskleb Viivika. “Enne olin noor ja kogu aeg oli huvitav ning tormasin ringi, avastasin elu. Nüüd aga olen taibanud, et tahan elult midagi muud, teadvustan, mis on tegelikult tähtis. Võõras riigis sa oled alati võõras, sul ei ole eriti mäletsusi, isegi peale 12 aastat on tunne, et ikka pole sa omaks võetud.”
Mida siis koduigatuse puhul teha? “Vikerraadio aitab,” naerab Viivika laginal selle peale. “Söögi alla ja söögi peale. Soovitan seda soojalt kõigile!” Siinsed kohalikud Inimesed on näilisest superviisakusest siiski pealiskaudsed. Oma emakeele kuulamine ja kasutamine trumpab üle igsuguse (võlts) viisakuse ja small talki. Vähemalt kaks korda aastas käib Viivika Eestis. “Kui saaks, käiks rohkem,” kurdab ta. “Probleemiks on kahe töö tõttu vaba aja leidmine ja puhkusegraafikute klapitamine. Kui lõpuks hakkad plaanima, siis avastadki, et kuus kuud on juba eelmisest külaskäigust möödas. Ka teeb lendamise Eestisse keeruliseks asjaolu, et otselende pole ja Dublini lennud Ryanairiga on hooajalised.” Õnneks on olemas eestlastest sõbrad, kellega iga päev suhelda saab. “Ülimeeldiv tunne, sest saab oma emakeeles suhelda!” õhkab Viivika.
Kaubandushullus jõuluajal ei sobi
Jõulud veedab Viivika koos teiste eestlastega Põhja-Iirimaal. “Kohalikke inimesi on ka pundis, nii teemegi väikese koosviibimise ja jõululõuna. Ka tütar tuleb külla.” Britilikke jõulutraditsioone Viivika üle võtnud ei ole. “Absoluutselt mitte, mulle see ei sobi!” teatab ta resoluutselt. Üldse algab jõulutrall siinkandis liialt vara. Näiteks avatakse Põhja-Iirimaa pealinnas Belfastis City Halli ees jõulturg ja ühes sellega toimub ka ametlik jõulutulede sisselülitamine, sel aastal toimus see 18ndal novembril. Kaunistused tekstiga “Merry Christmas Belfast” on üleval üle terve linna juba novemberi algul.
“Ühiselt jõululaupäeva õhtul kingituste avamine on palju ilusam ja armsam ning seda kavatsen ka edaspidi teha. Kohalikel käib siin jõuluvana öösel läbi korstna ja jätab siis kingitused kuuse alla. Nii joostakse 25nda hommikul, pidźaama alles seljas lugematu arv kingitusi rabama ning kinkepabereid puruks rebima. Ühendkuningriikides pole tavatu isegi kaks kaunistuste all lookas jõulupuud omal kodus üles seada.”
Kohalikul jõululaual on kindlasti traditsiooniline jõulukalkun jõhvikakastmega. Siiski peavad paljud kalkuniliha liiga kuivaks, nii on taibukamad asendanud selle jõuluhane või kanapraega. Laualt ei puudu brüsseli kapsad, küpsetatud kartulid ja porgandid, väikesed vorstikesed, mis on peekonisse mässitud (inglise keeles kutsutakse neid põrsaid teki sees ehk “pigs in blankets”) ning kõike nauditakse rohke kastmega. Enne pidulikku õhtusööki valitakse omale partner, kellega siis paukkompvekki ehk “crackerit” avatakse. Seal tuleb välja müts, väike mänguasi ning ei puudu ka nail, mis on taotluslikult kohutav. Kõik ikka selleks, et pühademeeleolu laes oleks. 26.detsember on Ühendkuningriigis tuntud kui “Boxing day”. Ajalooline nimetus tuleb sellest, et teisel jõulupühal said teenijad oma pererahvalt kingituseks jõulukarbi, mida võidi siis oma perega jagama minna. Tänapäeval on “Boxing day” pere ja sõprade keskel veetmiseks vaba päev.
Viivika jõululaual on kindlasti hapukapsad porgandiga. “Kuna verivorsti on võimatu siinkandis saada, oleme teiste eestlastega avastanud, et tüüpiliseks Iiri hommikusöögiks tehtav “black pudding” meenutab vägagi verivortsi. Nii kõlbab see ideaalselt asendama kodumaist verivorsti ning ongi tõeline jõulutunne ning -maitse tagatud.”
