Jõuluõhtul üksi…
Pühad on üledramatiseeritud
Neid, kes endaga üksi hakkama saavad, peetakse tugevateks inimesteks. Inimese tugevus aga sõltub mõtlemisest ja see on igaühe enda teha. Ei pea ju mõtlema sellele, mida sul ei ole, vaid keskenduma sellele, mis sul on ja mille üle rõõmu tunda. Elus on erinevaid perioode: mõned neist me veedame teiste inimestega koos ja läheduses, mõned pigem üksi olles. Ja kui üksindusele julgelt silma vaadata, näeme, et me õigupoolest polegi üksi.
Jüris elav Lea (74) peab ennast „kangeks mutiks”, kes endale musta masendust kallale ei lase. Tema ainuke tütar töötab teist aastat Soomes, ainuke lapselaps aga seikleb Austraalias. „Olen jõuluõhtul üksi olnud küll, aga mul on ju teine inimene siinsamas kõrval…” osutab Lea televiisori suunas. „Keeran nuppu ja kui ta räägib juttu, mis mulle ei meeldi, siis vahetan kanalit või panen tal suu kinni,” naerab ta.
Lea tunnistab, et eks vahel võib üksi olles ka kurbus ligi pugeda, aga tugevus ja uhkus ei luba teiste õla najale nutma minna. „Üks vana laulusalm ju ütleb nii: „Ära ilmale valu kaeba, ära näita pisaraid, ilm ei usu, et sa elust nopid ainult ohakaid”. Mina nutan kõik oma nutud omaette,” sõnab ta.
Lea arvates tunnevad inimesed ennast pühade ajal ehk ka selle pärast haavatavana, et pühad on üledramatiseeritud. „See on ju selline aeg, kui lapsed tulevad koju ja pere koguneb kokku. Aga kui peret ei ole? Ja mõni võib ennast suures peres üksildasemana tunda kui tegelikult üksi olles. Mõnel jälle on kogu aeg häda, nagu oleks elu talle ülekohut teinud. Vahel, kui mõtlen, milline oli minu elu sõja ajal ja pärast seda, siis on ime, et elu üldse sisse jäi. Ma tean, mis maitse on lausnäljal,” meenutab Lea.
Üksikutele soovitab Lea mitte koju üksi nokitsema jääda: „Kes vähegi suudab, mingu välja ja suhelgu teistega. Ei tohi mõelda, et elu on vilets! Meil kõigil on vilets, sest ega meie põlvkond polegi muud saanud kui püksirihma pingutada.”
Külas olles veel enam üksi
Pärnakas Tiia (74) pole küll jõule alati üksi pidanud, aga sedagi on ette tulnud. Kui ainuke tütar koos ainsa lapselapsega mitmeks aastaks välismaale kolis, polnud justkui kellelegi kingipakke üle anda ega jõulupraadi valmistada. „Ma tegin ka üksi jäädes jõuludeks samasuguseid ettevalmistusi nagu pereinimesed. Tegin suurpuhastuse, ehtisin oma elamist ja ennast ning valmistasin peoroogi. Ma ei mõtlegi sellele, et olen üksinda ja kurb. Sest ega ma siis maailmas üksinda ole, lihtsalt minu kallid on minust kaugel,” räägib ta. Kirikusse ta jõuluajal hingerahu otsima ei tõtta: „Mulle meeldib jõulurahu ja kirikutes tunglemine pigem rikub seda rahu.”
Tiial on küll sõpru ja tuttavaid, kes on jõuluõhtuks teda külla kutsunud, ent ta eelistab olla oma kodus ja tekitada endale ise peomeeleolu. „Külas võid end tunda hoopis rohkem üksinda kui oma kodus. Kui teised kutsuvad sind oma perepeole, võib seal taga olla lihtsalt haletsus,” on Tiia täheldanud.
Tiia tunnistab, et kõik üksikud inimesed ei pruugi olla nii tugevad, et pühadeaega kurvastamata nautida: „On ju palju haigeid inimesi, raskustesse sattunuid… Nii nagu meie riigis ei teata, kui palju inimesi on läinud välismaale elama või tööle, ei tea me ka, kui palju on neid inimesi, kes vajaksid abi ja toetust. Inimese jõuluajal meelespidamiseks pole ju palju vaja — tuttavale üksikule võiks keegi kas või kuuseoksa viia,” arvab ta.
Loo meeleolu ja mõtiskle
Oma kodus jõuluõhtut veeta eelistab ka Lool elav Regina (65), kelle neljast pojast üks elab juba viiendat aastat perega Ameerikas ning ülejäänud külastavad oma peredega abikaasade vanemaid.
„Eks üksiku inimese kõige kurvemad päevad on jaaniõhtu, vana-aastaõhtu ja see aeg, kui lapsed on haiged. Jõuluõhtul viivad miniad mu pojad ikka oma vanemate juurde, minule jääb siis teine jõulupüha. Ega ma jõuluõhtul midagi erilist teegi. Istun televiisori ees, pisike kuusk on ikka toas, küünlad põlevad, teen klaasikese kuuma glögi, süütan kaminasse tule,” räägib Regina, kellele on jõulud ilus vaikuse püha ja mõtisklemise aeg: „See on aeg, mil inimene mõtleb, võib-olla andestab kellelegi… Ja tähtis on, et see, kellele andestatakse, ka tunneks seda,” arutleb ta.
Aga mida teha siis, kui ikkagi kurbus ligi hiilib? „Eks see on individuaalne. Võib-olla mõni võtab pildialbumi kätte… Mina näiteks tegin igale pojale nende kodust lahkudes pildialbumi, aga jätsin ka endale fotod. Loon endale mõnusa meeleolu: teen kaminasse tule, süütan küünlad, kuulan muusikat või lemmikraadiojaama,” soovitab Regina.
Meedia survestab üksildust tundma
Naised on ühel nõul selles, et jõuluaegne meediamüra ja tingeltangel ongi just see, mis üksindustunnet tekitab.
„Kui miski üldse jõuluajal häirib, siis see, et meediakanalid hommikust õhtuni räägivad, kuidas kõik sõidavad oma lähedaste juurde ja kuidas kõik on koos. Ja siis võibki jääda mulje, et absoluutselt kõikidel on suured ja sõbralikud pered, kellega koos pühi pidada. Tegelikkuses see ju nii ei ole,” arvab Tiia. Üksiolijaid pole tema hinnangul sugugi vähe, aga nendest inimestest ei räägita — nagu oleks see ebanormaalne. „Telekat ma siiski kinni ei pane, see on nõrganärvilisuse näitaja. Vastupidi, ma olen sellest oma mõttejõuga üle. Ma lihtsalt tunnistan seda, et minu elu on teistmoodi, ega lase ennast sellest üldse häirida.”
Regina on samuti tähele pannud, et jõuluaja programmid loovad ideaalpildi, kuhu üksikud ei mahu. „Eks see toob ka pisara silma. Kurbus tuleb peale, kui mõnes saates rõhutatakse, kuidas lapsed jõulupuud kaunistavad ja kõike koos tehakse. Aga me ei näe eriti saateid, kus on vanaema-vanaisa kahekesi või mõni inimene ka hoopis üksi,” märgib ta.
Pühadeks valmistu argipäeval
Kui oled üksi elama harjunud ja oma eluga rahul, ei ole probleemiks ka pühad, mida perepühadena serveeritakse. Tuleb õppida iseendaga hakkama saama iga päev, pidada endast lugu ja nautidagi seda, et elu käib ümber sinu enda.
Näiteks Lea elab aktiivset seltsielu, laulab ansamblis Lustilised, käib ujumas ja võimlemas, osaleb kohaliku pensionäride klubi üritustel. „Mina olen selline tobu, et kui ma kedagi aidata saan, siis aitan. Mitte rahaliselt, aga niisama… Tegevust on piisavalt, nii et igavusest ja üksindusest rääkida ei saagi,” arutleb Lea.
Regina omakorda peab enesega hakkamasaamiseks väga oluliseks füüsilist tegevust. „Tuleb ennast turgutada ja üleval hoida. Mina olen tänavu kevadest sügiseni pea 3000 kilomeetrit rattaga läbi sõitnud. Jõelähtme vald võimaldab pensionäridel ujulas tasuta käia ja seda võimalust kasutan samuti. See teeb tuju alati heaks,” kiidab ta. Lea käib ka Loo kultuurikeskuses seenioride laulu- ja tantsurühmas Pihlakobar, kus saab suhelda, jõulude eel jõululaule laulda. Soojad mälestused kooskäimistest toidavad hinge ka üksikuil jõuluõhtuil.
Tiia leiab tegevust ja rahuldab suhtlemisvajadust kord-paar nädalas Pärnu Ülejõe täikal vabatahtlikuna töötades. „Mulle meeldib see töö, mille eest küll raha ei maksta, aga inimestega on tore suhelda ja näha, kuidas taaskasutus paneb särama nii mõnegi silma. Tunnen ennast seeläbi vajalikuna ja väärtuslikuna,” on ta oma tegevusega rahul.
Inimene ei ole kunagi üksi, kui tal on kontakt oma sisemaailmaga
MTÜ Collega psühholoog ja terapeut Inge Tael peab üksindustunde tekkimise üheks teguriks tarbimisideoloogiat, mis teeb inimese passiivseks ja nõrgaks. Väljapääsuks on enese sisemaailma loomine ja tugevdamine.
Miks inimeste üksindustunne pühade ajal võimendub?
Eks ikka seetõttu, et pühade ajal kogunevad inimesed kokku ja kui sul pole lähedasi, on raske leida neid, kellega koos pühadest rõõmu tunda. Meedia võimendab üle kaamost ja üksindustunnet ning paraku alluvad inimesed väga kergesti reklaamlausetele ja võtavad omaks selle, kuidas mingi asi elus peaks olema. Ideaalne pilt elust ja sellest, milline inimene peaks olema, on suunatud väljapoole. Aga see, mis on inimese sees, tema hinges, on jäetud täiesti kahe silma vahele. See on üks tegur, miks inimesed kannatavad üksinduse käes rohkem kui 10 või 20 aasta eest. Tegemist on tarbimisideoloogiaga, mis õhutab inimesi passiivselt tarbima. Kui isetegemine, loomine ja aktiivsus jäävad unarusse, muutub inimene nõrgaks.
Kas võiks siis abi olla alternatiivsetest liikumistest, mis tarbimisühiskonnale vastanduvad?
Viimastel aastatel on küll tulnud alternatiivseid liikumisi, aga nendega ühinevad pigem nooremad, alla 40-aastased inimesed. Üle 50-aastaste kujunemisaastad jäid ju nõukogude aega, mil reklaam ja välisele orienteeritus ei olnud probleemiks, mistõttu on nad nüüd abitumad sellele vastu seisma.
Nooremal põlvkonnal, kes on kasvanud selles keskkonnas, tekivad vastupanumehhanismid. Vanem põlvkond, kelle noorusaeg sattus reklaamivabasse aega, mil kõike tehti ise, on nüüd abitum oma sisemaailmaga tegelemisel ning jääb iseendaga üksi.
Kuidas oma sisemaailma tugevamaks teha?
See ei ole lihtne. Kui see lihtne oleks, teeks seda igaüks. See nõuab tööd ja võtab hoopis kauem aega kui ühe maja ehitamine. Aga ka inimestel, kes on oma loomulikust lähedasteringist ilma jäänud — kui abikaasa on kõrvalt lahkunud või lapsed välismaale tööle läinud — on võimalik uue olukorraga toime tulla. Võib näiteks otsida üles oma sõbrad, keda pole võib-olla aastakümneid näinud, võtta nendega ühendust. Neid, kes on üksi jäänud, on Eestis praegu väga palju. Koos sõpradega võib jagada nii pühadeaega kui pühitseda argipäeva. Ja teha seda nii nagu lapsed. 50-60-aastane ei pea olema soliidne ega sööma torti kuldlusikaga. Ikka võib vastlapäeval mäest alla lasta, lollusi teha ja palju naerda…
Vanem inimene ei vajagi tegelikult nii palju seltskonda kui 25-aastane. Terve inimese tunnus on see, kui ta naudib iseendaga koosolemist. Kui inimesel on enda sees piisavalt palju, siis pole ka üksiolemine raske ega masendav.
Mida siis ikkagi jõuluõhtu üksindusega ette võtta?
Meie ühiskonnas on praegu veel väga vähe heategevust. Pean silmas sellist heategevust, kus kampaania korras ei kutsuta üles raha annetama või kingitusi tegema. Jõuluõhtu ei pea olema egoistlikult ainult inimese enda jaoks, vaid võib olla pühendatud kellelegi. Kui inimene tunneb puudust lastest, siis meil on ju palju lapsi, kellel jõuluõhtut ei ole ja kes just sooja puudutuse ja kena sõna järele janunevad. Puudu on armastusest, mida ei saa mitte mingisuguse raha, asjade ega kingitustega kompenseerida. Armastuse puudust saab ainult armastusega täita. See on võimalus nendele inimestele, kes tunnevad, et on üksi ja õnnetud ilma oma lasteta.
Kas olete ka ise jõuluõhtul üksi olnud?
Jah, ka minu elus on olnud üsna palju jõuluõhtuid, kus olen olnud üksi. Aga ma ei ole kunagi tundud end õnnetuna. Muidugi oleks mul hea meel, kui lapselapsed minuga koos oleksid. Kui neid ei ole, teeb see nukraks, aga mitte pikaks ajaks. Mitte nii, et oleksin sellest häiritud. Tavaliselt olen siis kodus, sest mulle meeldib üksinda olla. Kui käid tööl ja sinu töö on suhtlemine, siis vajadki üksiolemise aega, et endasse uut jõudu koguda.
