Mu pere läks lõhki neli aastat tagasi, kuid õnneks olid lapsed selleks ajaks juba suureks kasvatatud. Mu kolmekümnene poeg töötab teisel pool maakera ja näen teda vaid suvel, tütar sõidab jõuludeks kallimaga suusareisile. Mu ema ei ole enam elavate kirjas ja oma isa pole ma iial tundnud. Vennaga läksid teed lahku aastaid tagasi ja suhtlemine piirdub tagasihoidlike sünnipäevaõnnitlustega ja ütlen päris ausalt, et needki lähevad mõnikord meelest ja saabuvad häbitu hilinemisega.

Kõige raskem oli pärast lahkuminekut, kui otsustasime jõulud siiski ühe perena koos veeta. Tütar elas siis veel minuga, poeg tuli külla ja mees, kellest vaid pool aastat tagasi lõplikult lahutatud, tuli samuti. Kogu õhkkond oli kuidagi piinlik ja sunnitud ja ma lihtsalt ootasin, et see juba läbi saaks. See oli üleni piinlik! Loomulikult oskasime mehega viisakalt läbi saada, sest 25 aastat kooselu ju midagi ikka õpetab. Ikka oli veidi valus ja miks pidi see jõuluõhtul kõigil pilvena pea kohal rippuma? Sellest järgmisel aastal kolis poeg välismaale ja veetsin jõulud tütre kallima pere juures. Mees leidis õige ruttu uue naise, kuid mina olin üksinda ja tütar kutsus mu kaasa. Väga armas mõte ja ma läksin isegi kerge entusiasmiga, kuid seal viibides ei tundnud ma end päris “kodus”. Kõik olid paarid, noormehe vanemad, vanavanemad, tädi mehega, õde oma abikaasa ja lapsega… Ausõna, ainsad üksikud olimegi mina ja see väike mõnekuune põnn. Ja siis veel see kingitustega jamamine, tühjade kätega ju ei lähe ja ma kulutasin piinlikult vähe, sest ei teadnud, kuidas selles peres asjad käivad. Väga nõme tunne oli suure kotitäie kingitustega koju tagasi tulla, kui ma ise olin viinud vaid pudeli veini ja käteseebi.

Eelmisel aastal ütlesin tütrele, et ei taha külla minna, veedan parem jõuluõhtu üksinda. Tal oli raske seda mõista, kuid oma jäärapäise ema vastu ta ei saanud ja nii ma veetsingi üle pika aja äärmiselt mõnusa jõuluõhtu! Ei mingit kingidraamat, ei mingit pikka kokkamist. Vaata televiisorist, mida tahad. Söö nii vähe või palju kui tahad. Mine magama, millal ise heaks arvad. Kavatsen need jõulud veeta samamoodi. Tean juba, mida endale süüa teen ja jõuluvein on ostetud. Tean, mis filme ma vaadata tahaksin. Esimesel või teisel jõulupühal lähen sõbrannaga kuhugi sööma või jalutama, aga jõuluõhtu veedan õndsas üksinduses. Ei mingeid kinke, ei mingit kohmetust, absoluutselt mitte mingeid kohustusi!