„Häid jõule kallikesed. Veetke aega oma perega ja olge õnnelikud“ — nii kõlab stamppostitus, milliseid näeb jõululaupäeviti Facebookis kümneid ja kümneid. Kohustuslikeks aksessuaarides on piltidel kuusk, lookas jõululaud ja olemasolul ka nunnud lapsed. Mina olen jõule alati pidanud pigem kohustuslikuks kommertspühaks. Juba lapsena tähendas see ikkagi peamiselt kingitusi, kohustuslikke jõulupidusid ning salmilugemisi. Isegi kirikus sai 24. käidud, sest see näitas, et oled ikka tubli ja põhimõtetega inimene.

Lohutuseks „Visa hing“ ja glögi

Nüüd olen 29aastane ja mul on ausalt öeldes täiesti ükskõik. Ma käin loomulikult 24. detsembril kodus ära. Istun ema-isaga laua taga, räägime tühjast-tähjast ja sööme kohustusliku õhtusöögi ära. Aga see kõik tundub kuidagi nii sunniviisiline. Mul on juba ostetud järjekordne nõudekomplekt emale ja paar asja isa auto jaoks. Ei oska ka originaalne olla, sest nad ei soovigi originaalsust. Mina saan ilmselt raamatupoe kinkekaardi. Televiisorist tuleb omakorda „Visa hing“ ning glögi kulub loodetavasti piisavalt palju, et õhtu veidigi lõbus tunduks.

Ma tean tegelikult vähe inimesi, kes jõule üdini naudiks. Tehakse küll head nägu ja topitaksegi Facebooki kauneid fotosid, aga see kõik on siiski võlts. Tean, et paljud ootavad aastavahetust isegi rohkem, sest see on justkui ühe etapi lõpp ja siis on ka rohkem variante, kuidas seda tähistada. Võib sõita ükskõik kuhu üle Eesti või miks mitte ka välismaale. Ka ise veetsin ühe aastavahetuse näiteks Pariisis, oli super kogemus.

Inimesed muutuvad stressipallideks

Jõulud on pigem kuidagi raamistatud ja negatiivne püha. Mitmed mu tuttavad peavad sel päeval ka tööl olema (teenindusvaldkond) ja ütlevad, et see on õuduste õudus. Inimesed tormavad veel viimasel hetkel kinke otsima ja on sel põhjusel ka stressipallid, kes hea meelega unustaks kõik need kingid ja põgeneks sugulaste kokkutulekute eest.

Kohutav pidu kallima juures

Võin kõlada kibestunult, aga ma tõesti ei näe sel pühal suurt tähendust. Isegi siis, kui olin viimati suhtes, ei hakanud see mulle rohkem meeldima. Poiss-sõbral on väga suur pere ja tema juures istus kord jõululaua taga ei vähem ega rohkem kui 15 inimest. Lapsed jooksid ringi ja ajasid kõrvitsa- ja pohlamoosikausse ümber. Vanem põlvkond targutas selle üle, et küll on kõik poliitikas halvasti ja peaks üldse Keskerakonna võimule panema. Mu kallima 15aastane õde suutis aga end hoopis veinist purju juua ja vajas turgutamist. Tõeline naljanumber. Tol hetkel oli mul isegi hea meel, et telekast taaskord „Visa hinge“ näidati, sellest ei saa kunagi küllalt.

Loomulikult on iga halva asja juures ka midagi head — ega vabad päevad mind häiri, kuid meelsasti magaks need lihtsalt maha või käiks trennis ja kinos.