Inimesed jooksevad ärevalt ringi, veel viimase minuti kinke ostes, ostukeskustes tõugeldes, kaubanduskeskuse kõrvalt kallist kuuske ostes, laste peale karjudes, elukaaslasega tülitsedes, vihastades kaubandusvõrgu peale, et süldimaterjali kusagilt saada pole ja lõpuks paariks tunniks perega maha istudes, süües head-paremat ja vaigistades ärevaid lapsi, kes ootavad kingitusi ning peolauas olla ei taha. See on see, mida me nimetame jõulurahuks ja pereidülliks, kuigi stressi ja tüli on selles isegi rohkem kui rõõmu. Aga kõige selle juures on kõige olulisem hoopis see, et me võtaksime üksteise jaoks aega. Et teineteist kuulata ja mõista püüda, lohutada ja olemas olla. Sest kõigile ei ole jõulud seesama.

Vanadekodus on proua, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud neli last ning on väga mitmekordne vanaema ja vanavanaema. Jõulud veedab ta siiski üksinda vanadekodus, ehk tuleb mõni laps või lapselaps korraks läbi, ehk saadab mõni sugulane kaardi, aga pidudest ja idüllist jääb ta eemale. Sel aastal jäi ta ootamatult ratastooli ja kui siiani ta ikka jõuludeks mõne lapse poole viidi, siis nüüd ei saa ta ratastooli tõttu enam külla minna, sest tuppapääsemine on liiga keeruline ja keegi ei viitsi nii palju sekeldada. Mis tal seal vanadekoduski häda, mõtlevad lapsed. Käime ju teda vaatamas. Soe söök ees ja teised vanainimesed ümberringi. Pealegi on temast rohkem tüli, ta ei kuule hästi, ei saa vestlustest osa võtta ja väsib kiiresti ära. See on kõik ka tõsi, aga kurb on, kuidas inimene on oma elu elanud, lastele enda võimaluste piires kõik andnud ja nüüd on ta koorem, mitte kingitus.

Teises peres tulevad jõulud üksildased ja kurvad, sest kauaoodatud esiklaps ei saanud võimalust sündida, rasedus katkes pea raseduse keskel, kui oldi juba lootusrikkad, et kõik läheb hästi. Need jõulud pidid olema teistsugused! Esimest korda kolmekesi koos, uue perena. Lein on alles värske ja elujõuline, aga eriti valusalt torkab see pühade ajal, sest selle suhtes oli nii palju lootusi, unistusi ja kauneid ettekujutlusi. Pole tahtmist kusagile minna, eriti mitte sinna, kus on väikeste lastega pered.

Kolmandas majapidamises on keskealine mees üksinda, sest mattis möödunud aastal oma liiklusõnnetuses hukkunud naise. Lapsi neil ei olnud, enda valikul. Vanemad on juba surnud. Õepere kutsus külla, aga mees tunneb, et on selles seltskonnas üleliigne. Nii möödub jõuludeaeg üksinda kodus, telekast saateid vaadates ja mõeldes, et peaks ehk varjupaigast koera võtma. Lohutuseks ja seltsiliseks.

Kui palju on Eestis inimesi, kes peavad pühade ajal olema haiglas. Kui palju on neid, kes on üksinda, enda valikul või õnnetuse tõttu. Kui palju on neid, keda kusagile ei oodata, kuigi oleks, kuhu minna. Öeldakse, et jõulude paiku sureb palju inimesi. See ei ole paljudel põhjustel kerge aeg, kuigi seda püütakse niimoodi näidata ning stress filmidest nähtud ja raamatutest loetud jõuluidülli saavutamiseks tekitab juba eos läbikukkumistunde, sest ükski reaalsus ei ole nii ilus kui fantaasia. Aga ma kutsun sel aastal üles rabelemise asemel üksteisele pigem aega kulutama. Minge külastage vanadekodus olevaid sugulasi ja jääge sinna kauemaks kui viisakusvisiidiks. Võimaluse korral viige vanainimesed üldse endale külla või sõidutage neid ringi, pange koos surnuaiale küünlaid, kuulake neid. Ja kuulake inimesi, kes on kurvad, leinas, pettunud. Mis siis, et nende tusatuju teie soovitava jõulumeeleoluga ei sobi. Kas see pole just aeg üksteise vastu head olla?