Lugeja arutleb: 2016 — kas halvim aasta, mis on kunagi olnud? Kuidas seletada seda kurjust ja avalikke lauslolle debatte?
Hästi palju on viimasel poolaastal juttu olnud sellest, et 2016 on kohutav aasta. Donald Trump valiti USA presidendiks, Suurbritannia astus Brexitiga euroliidust välja, hulganisti on toimunud katastroofe, terrorirünnakuid, lahinguid, palju kuulsaid (ja muidugi ka kuulsusetuid) inimesi on surnud, valitsused kukuvad ja õnnetusjuhtumid sagenevad.
Näib nagu võidutseks rumalus, hallus ja kurjus. Oodatakse pikisilmi uut aastat, et see parem oleks ning saaks puhtalt lehelt alata. Üha enam hakkab tunduma, et paljud eestlasedki on otsustanud kõik oma tigedusevarud aasta lõpuks ära kulutada, et jätkata 2017. aastal parema inimesena. Kuidas muidu seletada seda kurjust ja rusikateviibutamist, avalikke lauslolle debatte ja hoolimatust? Tundub, et isegi jõuluaeg, mida alati reklaamitakse kui rahu- ja headuseaega, ei ole erand. Mul läks tuttaval paar päeva enne jõule keset elava liiklusega linna auto katki ja selle asemel, et appi tulla või vähemalt liiklustakistusest hoolimata viisakaks ning rahulikuks jääda, tuldi tema auto juurde lausa karjuma ja kätega vehkima, kuigi ta ei saanud selles olukorras ise midagi ära teha. Lõpuks üks inimene halastas ja aitas masina rahulikuma koha peale lükata, et saaks hakata uurima, mis toimub ja miks toimub. Sellest ei taha rääkidagi, kuidas jõulude ajal ei tasu nina poodi või tänavale pistagi, sest tigedad inimesed sõidavad ostukärude ja kotikuhjade alla mattunult sinust lihtsalt üle ning vabandamise asemel hoopis ropendavad ja süüdistavad sind koperdamises.
Jõuluaegsest tigedusest annab tunnistust kas või see, et sel aastal ei saanud Jõulutunnel eesmärgiks püstitatud rahasummat kokku, kuigi senini on see vist alati õnnestunud. Kas inimesed on sel aastal vaesemad või on järsku kõigi südamed lukku läinud? Mingit äkilist majanduslangust või hinnatõusu pole ju olnud, asi ei tohiks selles olla. Või oli konkureerivaid rahakogumiskampaaniaid liiga palju? No mine võta kinni, aga üks halva aasta ja viha levimise sümptom näib see siiski olevat.
Arvasin kuni viimase ajani, et ei ole see 2016 nii hull midagi. Igal aastal on õnnetusi ja katastroofe, sõda ja surma ning eks meedia paisutab asjad tihtipeale nagunii üle. Aga üha enam hakkab tunduma, et halvad asjad jõuavad ka minu tutvusringkonda. Kelle perekond puruneb ühe asjapoole truudusetuse tõttu, kes kaotab lapse, kellel on tööga halvasti. Ma ei tea, kas see pikk ja keeruline aasta on siis tõesti inimvaimule nii muserdavalt mõjunud, et üha enamatel näib olevat tugev stress ja masendus kallal. Mõni tundub täitsa ära pööranud olevat — paar tuttavat hakkasid esoteerikaga tegelema, aga ühe kohta selgus, et ta on kodus vägivaldne, kuigi välja ei paista midagi. Sotsiaalmeediat jälgides ei saa vahel enam arugi, kas need on tõesti mu oma tuttavad, kes sellist rassistlikku, seksistlikku ja tagurlikku juttu ajavad, kuigi siiani on toredad ja intelligentsed inimesed tundunud. Kas midagi on õhus, mida inimesi seestab ja mürgitab? Ja kas saab loota, et mis iganes see meile peale on tulnud, läheb iseenesest minema? Uus aastanumber ei anna ju garantiid. Kõik on meie endi kätes. Aitaks juba seegi, kui teiste süüdistamise asemel pilk endasse pöörataks ja maha rahunetaks.
