Lugeja: mul tulevad üsna kurvad jõulud, sest leppisime kõigiga kokku, et sel aastal mingeid kinke ei tee. Isegi mu mees ei hooli!

 (49)
Lugeja: mul tulevad üsna kurvad jõulud, sest leppisime kõigiga kokku, et sel aastal mingeid kinke ei tee. Isegi mu mees ei hooli!
Foto: cottonbro/Pexels

Mul tulevad üsna kurvad ja täiesti kingivabad jõulud ja ma ei ole selle üle üldse rõõmus. Perekonnas lepiti kokku, et omavahel kinke ei tehta, tööl samuti kingitusi ei jagata (ka lastele mitte), huviringi jõulupidu jääb üldse ära ja sõbrannadega kehtib meil ammu juba reegel, et kingime ainult lastele. Nii et siis ma ei saagi ühtegi kinki ei teha ega kuuse alt leida. Ka mu kallis abikaasa on sellest „kohustusest“ sel aastal loobunud.

Põhiline hala, mis kingituste tegemise ümber igal aastal käib, on see, et see võtab nii palju aega ja vaeva. Ja muidugi raha ka. Rahajutust ma saan tõesti aru, aga kas tõesti tänapäeval keegi veel peale mudilaste ootab 100euroseid kingitusi? Pigem ju on oluline see, et kinkija on saaja peale mõelnud ja leidnud midagi, mis teda väga rõõmustab. Asi ei ole rahas, asi on märkamises ja hoolimises, mitte kingituse väärtuses. Minul küll paneb silmad särama, kui jõuluõhtul mullegi pakike ulatatakse. See näitab mulle, et keegi on pidanud oma aega piisavalt väärtuslikuks, et seda minu peale kulutada. Žest loeb! Samuti on minu meelest hullupööra vahva vaadata, milline on kingisaaja reaktsioon pakki avades. Siiras rõõm, mis inimese näost vastu vaatab, kui ta leiab karbist midagi, mis talle tõesti meeldib, on nii armas ja tore ja see ongi see, mis teeb jõulust jõulu. Niisama võib ka koos istuda ja sülti süüa, selleks ei pea ju tingimata olema 24. detsember. Pealegi — jõulud on muuseas igal aastal täpselt samal ajal. Mis tähendab, et tegelikult on kõigil terve aasta võimalik mõelda, millega oma lähedasi üllatada. See ei pea jääma 23. detsembrisse, kui poed on rahvast paksult täis ja sabas tuleb seista tundide kaupa. Nii on muidugi nõme ja kulukas. Hea kink ei tulegi Prisma kiirkassast tavaliselt, vaid on hoopis ise tehtud või näiteks reisilt kaasa toodud või… mida iganes, võimalusi on ju tohutult tegelikult.

Seotud lood:

Kahjuks olen ma täiesti üksi jäänud sellise mõtlemisega. Kellegi teise jaoks pole kingitused enam muu kui raha raiskamine ja mõttetu kulutamine. Isegi abikaasa, kes teab väga hästi, kuidas ma jõule ja kingituste pakkimist ootan, vaatas mulle ühel õhtul paluvalt otsa ja anus: „Teeme nii, et sel aastal jäävad jõulukingid ära, eks? Ärme kuluta raha, kasutame seda millekski kasulikumaks!“ Mul tuli ausalt öeldes pisar silma, aga mida mul öelda oligi. Kui sa ikka üldse ei raatsi mu peale kulutada, siis olgu nii. Kui kingituse tegemine on sinu jaoks raiskamine, siis hea küll. Sellises olukorras pole ju mõtet hakata vaidlema ka ega kuulutama, et mul on talle tegelikult juba suvest saadik kingitus valmis ostetud ja ootab kapis ja ma olen pikisilmi oodanud seda õhtut, kui saan talle selle üle anda. Kui ma talle selle jõuluõhtul annan, siis see on sabotaaž, sest meil ju justkui oli kokkulepe. Vahva jah…

Ongi siis nii, et jõuluõhtul saame küll perega kokku, aga ega seal peale söömise muud teha pole. Traditsiooniline luuletuste lugemine kingi lunastamiseks jääb ära. Kingituste lahti pakkimine jääb ära. Silmade sära jääb ära või siis tuleneb hoopis ohtrast alkoholiga glögist. Kui sült ja hapukapsas söödud, vaatame kõik koos rõõmsasti telekat. Ma ei tea, minu jaoks on see täiesti mõttetu ja ausalt öeldes väga kurb.

Kuidas Naisteka lugejate peredes kingituste tegemise ja saamisega on?