Mees: appi, mu naine on muutunud tõeliseks jõulufuuriaks!
Mina tahan tulla töölt koju, süüa kõhu täis ja olla rahus, toimetan oma asju, vaatan midagi telekast. Mõnus! Nüüd on juba oktoobrist alates hakanud õhtuti mingi vigin: „Mida me sellele Tiiule küll sellel aastal ostame… ta on ju sinu õde, mõtle ometi midagi välja… miks mina pean alati kinkide tegemise eest hoolitsema… kas sa oled juba mõelnud, mida emale osta… Helgi eelmisel aastal tõi ise heegeldatud liniku, temale küll midagi kallist ei võta…” See on nagu mudalaviin, mida ei ole võimalik peatada, eest ära joosta ka ei saa.
Kui ma midagi kaasa ütlen, siis läheb naine hasarti ja tulistab muudkui edasi. Ma ei jaksa nii sammu pidada. Mingit viitsimist ka ei ole. Kui vait olen, siis kuulen varsti nagunii, milline mühkam ma olen ja isegi õndsal jõuluajal ei suuda ligimestest hoolida. Kuivõrd sõimata saab lõpuks nii või teisiti, siis valin tavaliselt viimase variandi.
Esimesel advendil toodi kogu jõulu tilu-lilu välja ja riputati maja neid vidinaid täis. Söögilaua taga ei saa normaalselt istuda, enne peab päkapikud eest ära lükkama. Hoidku jumal, kui ma neid pärast õigesse kohta tagasi ei nihuta. Minu püha ülesanne on igal aastal redel välja otsida ja katuseserva all olevate jõulutulede eest hoolitseda. „Hirmus naljakas ja jube armas” on see, kui koerale punane, karvase servaga rätik kaela seotakse. Vaene peni luusib mööda õue nagu multifilmitegelane, möödakäijad ka naeravad.
Igal aastal kordub kõik täpselt ühte moodi. Detsembri keskpaigaks on proua tavaliselt närvivapustuse ääre peal, sest: „Nii palju on veel teha, pooled kingid ostamata. Issanda õnn, et ma selle kõrvitsa juba aegsasti purki panin. Kuused on ka jälle kõvasti kallimaks läinud, kust see raha küll võetakse, ega me ei saa ju mingit väikest oksa tuppa tuua…”. Rahulikke pühi tõesti küll sellise jõuluogaruse juures. Kuhu on jäänud perekeskis mõnus istumine ja aja maha võtmine, miks sellele peab eelnema kolm kuud debiilset jooksmist ja virinat? Naine, istu maha, naudi jõule ja lase teistel ka elada!
