Memme-taadi jõulud 60 aastat tagasi: jõuluõhtul katsime aknad tihedasti kinni, et ükski valguskiir välja ei paistaks...

 (52)
Memme-taadi jõulud 60 aastat tagasi: jõuluõhtul katsime aknad tihedasti kinni, et ükski valguskiir välja ei paistaks...
Jõulukingi lunastamiseks tuli lugeda salmi, mängida klaveripala või laulda. Pildil Riita lapselaps 1997ndal aastal.

“Kallis jõuluvana, palun too mulle Xbox ja Monster High nukk,” võib lugeda pea iga teise tänapäeva lapse soovinimekirjast. Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud lastel aga aimugi, mida tähendab uusim nutitelefon või küpsetuskotis seapraad. Oli aeg, mil vahetult enne pühi tapeti siga (või kaks) või olid jõulud suisa keelatud. Kõik see võib kõlada uskumatuna, kuid just sellisel ajal elasid paljud meie armsad memmed ja taadid. Kõigest hoolimata mäletavad nad jõule sooja tundega.

Aino (77) meenutab, et jõululaupäeval pesti end varakult puhtaks — tehti sauna või pesti end rehetoa suures veetoobris. Jõulupuu ehiti piparkookide, õunte, kommide ja küünaldega. “Kinke tegid meie peres kõik kõigile — ema käest sai tavaliselt kleidiriide, isa oli osav tisler ja meisterdas midagi puust. Lapsed kinkisid aga omatehtud märkmikke — lõikasime koolivihiku pooleks, joonistasime ilusa pildi peale ja köitsime paelaga kinni,” meenutab Aino. “Mida ema-isa nendega hiljem tegid, ei oska ma muidugi arvata,” muigab ta.

“Jõulude eel tapeti ka siga ja paar päeva enne küpsetati peenleiba ja saia,” jätkab ta ja lisab, et nende peres söödi palju tanguvorsti, seapraadi ja salateid. Samuti keetis Aino ema kuivatatud õuntest ja ploomidest kisselli.

Kui pere hiljem maalt asulasse kolis, kaeti aken paksu tekiga — jõulude pidamine oli ju toona keelatud. “Pärast [teist maailma]sõda oli asulates küllalt neid, kes käisid kontrollimas ja hiljem kaebamas,” räägib Aino.

Seotud lood:

Riita (88) meenutab, et neil algasid ettevalmistused jõuludeks paar nädalat enne pühi. “Tartu eksporttapamajast kutsuti meile lihunik, kes sea ära veristas — minu vanemad ei oleks selle töö ligigi läinud. Seejärel keedeti teenija abiga ise vorstid ja süldid, mis laoti pööningule, sest külmkappe ju polnud,” räägib Riita. Lisaks küpsetati hiigelkorvitäis piparkooke.

19nda sajandi lõpust pärit retsepti järgi valmistatud piparkoogid.

“Minu emal oli palju vaesemaid tuttavaid, kellele pandi kokku jõulupakk. Minu kui pere noorima lapse ülesanne oli siis kõik need verikäkid ja piparkoogid neile kohale toimetada — alati sai tasuks ikka kommi ka,” muigab Riita.

Jõuluõhtul rakendas Riita isa hobuse saani ette ja hobusele pandi kaela kuljused. Sõit läks lahti praegusele Tartu Raadi kalmistule, kus lähedaste kalmudel läideti küünlad. Tagasi kodus söödi verivorsti ja keedukartulit, magustoiduks piparkooke ja jõulukeeksi.

Jõululaua tavapärasteks maiusteks olid piparkoogid, õunad ja jõulukeeks.

Riita meenutab, et pärast söömingut suunduti üheskoos kõrvaltuppa, kus seisis maast laeni ulatuv jõulukuusk. “Ümmargusel laual seisid kingitused ja need pidime siis õega mõne klaveripala vastu lunastama. Saime raamatuid ja kord ühe imeilusa nuku ja nukudiivani,” räägib Riita. Seejärel pandi käima raadio — tol ajal päris haruldane nähtus. “Kuulasime jõululaule ja nautisime pühaderahu,” ütleb Riita ja lisab, et kui algas teine maailmasõda, siis sellist idülli enam polnud.

Nimelt vallutati Tartu 1944. aasta augustis venelaste poolt. Kohe pärast seda natsionaliseeriti kõik majad ja aiad; jõulude pidamine keelati rangelt ära. “1944. aasta jõulud olid eriti vaesed. Pisikese kuuse ja saiajahu tõi meile kauge sugulane, poest ei olnud eriti midagi saada. Jõuluõhtul katsime aknad tihedalt kinni, et ükski valguskiir välja ei paistaks. Kinke me sel aastal ei teinud. Tasakesi pühitsesime,” räägib Riita.

Järgmisest suvest sai nende pere igal aastal Haaslavalt kaks põrsast. “Kuna sigade pidamine keelati samuti rangelt ära, ehitas isa notsudele salapeidiku, pooleldi maa alla. Salaja pidasime ka kanu, nii et järgmistel jõuludel sai uuesti liha ja mune,” lisab Riita.

Enne [teist maailma]sõda oli jõulude ajal kombeks saata lahtisi postkaarte, ilma ümbrikuta. Nõukogude korra kehtestamise järel lubati pühadekaardid müüki panna aga alles pärast 24. detsembrit. “Tutvused lugesid. Minu emal Elfriidel töötas hea tuttav raamatupoes ja sealt laost sai kaarte juba detsembri alguses. Nüüd tuli need peita küll ümbrikusse, aga kohale jõudsid ilusasti,” meenutab Riita ja lisab, et selline kord, kus pühadekaarte lubati müügile alles pärast jõule, kehtis umbes aastani 1987.

Jõulupuu toodi kas karjamaalt või metsaservalt, ehiti ehtsate küünalde, kompvekkide ning klaaskuulidega. Pildil on Riita lapselaps riputanud jõulupuule kuule, mis pärit veel sõjaaegsest ajast.

Loe veel

Tarmo (82) meenutab, et nende koju toodi kuusk seisma karjamaalt, see ulatus laeni ning kaunistati alati samade ehetega: klaaskuulide ja tärklisemassiga täidetud kompvekkidega. Külge pandi päris küünlad, lisaks säraküünlad. “Jõuluvana, karvases kasukas, kunsthabeme ja vitsakimbuga, tavatses tulla isa äraolekul. Võibolla vahel etendas teda ka mõni naaber, toda kindlalt ei mäleta. Jõuluvanale pidi laulma või etlema, mis mulle eriti ei meeldinud — oskasin küll, aga häbenesin,” räägib Tarmo. Tema õde Helle (79) lisab, isa õpetusel hakkasid nad jõululaule õppima juba detsembri alguses, et sõnad korralikult peas oleksid. Jõuluvana tuli kobistades ukse taha siis, kui söödud oli korralik hanepraad kapsaste ja pohlamoosiga.

Riita lapselaps 1994ndal aastal, uudistamas laua peal olevaid kinke. Jõuluärevus ja rõõm pole aegade jooksul kuhugi kadunud.

Hea lugeja, kirjuta ka sina meile oma vanemate ja vanavanemate jõuludest ja jõulutraditsoonidest! Nii põnev on lugeda ajast, millest meie midagi ei tea või ei mäleta!