Piparkookide valmistamise ja kaunistamise oskust on läbi sajandite suureks kunstiks peetud. Piparkoogitegemise traditsioon ulatub palju kaugemale ajalukku kui tavapäraselt arvatakse. Rohkem seostatakse piparkooke jõulude ja Saksamaaga, kuid esimesed teated
piparkoogisarnastest vürtsikatest meekookidest ulatuvad juba Vana-Egiptusesse ja Mesopotaamiasse. Piparkookidele on läbi ajaloo omistatud ravivaid, maagilisi ja õnnelikukstegevaid omadusi.

Piparkookide valmistamise põhitoorained on jahu, mesi (hiljem suhkur), või, tume suhkrusiirup ja maitseained — kaneel, kardemon, muskaatpähkel, koriander, nelk, ingver, vürts, pipar, aniis, apelsini- või sidrunikoor, hakitud pähklid. Piparkoogiretseptid olid hoolikalt valvatud saladused.

Piparkookide välimusele on läbi ajaloo suurt rõhku pandud. Nad on alati olnud erikujulised ja pilkuköitvad. Erilise kuju andmiseks on kasutatud mitut tüüpi vorme. Hinnalistele maiustustele anti kaunis kuju ühel järgnevatest viisidest: tainas kas pressiti vastavasse vormi või suruti taina pinnale templitaolise vormiga ettenähtud kujutis. Keskajal hakati suurt tähelepanu pöörama vormide väljendusrikkusele ja sümboolikale. Piparkoogid olid oma aja uudiste edastajad, kujutades uute kuningate, imperaatorite või kuningannade portreesid. Hoolikalt kujundatud piparkoogid olid ainus „graafiline disain”, mis jõudis tavaliste inimesteni. Need olid omamoodi tänapäeva ajakirjade ja kunstiraamatute eelkäijad.

Kloostrites valmistati usulist sümboolikat kandvaid vürtsikooke. Piiblistseene, pühakuid ja kroonitud päid kujutavaid koogikesi söödi mitmesuguste pühade ajal ning müüdi palveränduritele. Kindlasti ei olnud piparkoogid seotud ainult jõuludega, vaid neid valmistati
aastaringselt. Piparkookide kaunistamise tarvis töötasid eraldi kunstnikud, kes ilustasid küpsetisi kullatise, hõbeda ja looduslike toiduvärvidega, maalides neile isegi terveid pilte. Suuremaid ja eriti kauneid piparkooke ei söödudki, vaid kasutati seina või aknakaunistusteks, et oma jõukust näidata. Lihavõttepühade ajal olid levinud lilli, õisi ja nööpe kujutavad piparkoogid. Kasutusel
olid mitmesugused lindude ja loomade kujutised.

Tuvi loeti kiindumuse sümboliks, küülik tähendas sigivust, isahirv sümboliseeris vaprust ja siga küllust. Arvati, et soldatite, relvade ja kindlusetaoliste piparkookide söömine kasvatab vaprust ja julgust. Mehe ja naise kujutamine küpsetiste vormis lisas abieluõnne, piparkoogist süda viitas armastusele. Piparkoogist südame kinkimist väljavalitule võrdsustati armastuskirjaga. Vallalistele naistele pakuti söömiseks piparkoogist meesfiguure, et nad leiaksid tulevikus perekonnaõnne.

Maailma piparkoogipealinnaks peetakse Nürnbergi Saksamaal. Seal andsid panuse parimate piparkookide sünniks skulptorid, maalijad, graveerijad ja kullassepad. Nende valmistatud piparkooke, mis kujutasid ingleid, südameid ja pärgasid, peeti tõelisteks kunstiteosteks. Nürnbergi piparkookide põhilisteks koostisaineteks olid mesi, vürtsid ja apelsinikoor ning glasuuriks pruun šokolaad. Saksamaalt on pärit ka kuulsad piparkoogimajad, mille ehitamise traditsioon sai alguse populaarsest muinasjutust „Hansuke ja Greteke”.

Eesti piparkoogi ajaloo kohta on vähe informatsiooni. Teema vajaks tõsisemat uurimist. Tõenäoliselt võisid esimesed piparkoogid rännata Eestisse hansalinnade kõrgajal 14-15 saj. Soomes ja Eestis jõuti piparkookide tegemiseni alles 19. saj. lõpus.

Tänapäeval konkureerivad traditsioonilise piparkoogi tootjad tuhandete tootjatega, kes müüvad piparkoogi nime all odavaid präänikuid, kus on minimaalselt vürtse ja mille väljanägeimne on kesine. Suurimad piparkoogitootjad maailmas on tänapäeval Saksamaa, Ida-Euroopa ja Põhjamaad. Saksa suurimas piparkoogitehases valmib iga päev kuus miljonit piparkooki.

Veel piparkookidest: www.piparkoogimaania.ee