"Miks mehed ei mõista, et 45aastane naine on palju parem kui 25ne?"
Käes on taas ilus advendiaeg ja jõulud on üldse üks imeline püha. Kuuselõhn ja piparkoogimaitse, mandariinid ja vilkuvad jõulutuled, värvilised kaunistused, asutuste ja koolide jõulupeod ning salajane imede ootus. Kaubanduskeskused on rahvast täis ja valjuhääldajatest kostab katkematu jõulupopp. Meedia kinnitab kaljukindlalt, et jõulude ajal on hea mõte igasugu asju kokku osta, ning seda, et jõulud on üksikutele inimestele raske aeg. Jää või uskuma.
Olen 45aastane üksikema, samas selles mõttes ma ei ole ju üksik, et mul on lapsed. Suurem käib ülikoolis ja teine alles koolis. Aga meest mul kahjuks tõesti ei ole, sest olen lahutatud. Mees läks neli aastat tagasi poole noorema sekretäriga meie juurest minema. Nüüd on ta juba kolmandal ringil, sest polevat ikka „seda õiget” veel leidnud. Vahepeal tahtis minu juurde tagasi tulla, aga ma ei suuda teda enam usaldada peale seda, kui ta tihti „Rootsis töö asjus komandeeringus” käima hakkas, aga tegelikult kaks praamipiletit Saaremaale ja kahekohalise voodiga hotellitoa arve mantlitaskust välja kukkusid. Küll ta siis seletas ja palus andeks. Ma andsin ka lõpuks. Ta lubas, et enam nii ei tee. Aga valetamine on valetamine, ja kes korra valetab, see teeb seda veel. Nii ka minu Tõnu. Andsin esimest korda andeks, ja isegi teist korda, kui ta ühe Soome kolleegi naisega jäi „kauemaks tööjutt ajama” ja ikka kuni hommikuni… Ja koju tuli klassikaliselt huulepulk krae peal, särk ja viigipüksid kortsus, lõhnaõli lõhnad juures ja ise purjus, ega palju seal juurde mõelda ei olnudki. Siis aga hakkas tema sekretär õhtuti meie kodusele telefonile helistama, kuna mees oli mobiili välja lülitanud. Mees ise oli sel ajal üldse väga imelik ja äraolev. Ma siis pakkusin, et mine sinna kuhu ihu sind tõmbab. Lõpuks läkski. Nädala pärast tahtis koju tagasi kolida, et noor naine ikka polevat see, mida ta otsib. Aga minu süda oli juba katki.
Samas patt oleks mul elu üle kurta ja enamasti ma ei olegi kurb, sest lapsed on mul tublid ja toredad, töö on huvitav ja kolleegid ka vahvad, aga häbi tunnistadagi, et tunnen vahel ikka väga suurt puudus elukaaslasest, kes mind hellitaks, hoiaks ja kallistaks. Sellisest, kes ütleks — kallis, ära muretse, kõik saab korda, ja — kallis sa näed täna nii ilus välja. Ja oleks ikka aus, ega petaks mind selja taga teiste naistega. Kas seda on palju tahta? Ühte ausat meest oma ellu? Ehk sel aastal jõuluvana lõpuks toob mulle mehe? Soovi olen igatahes mõttes universumile saatnud.
Võibolla ma siiski olen selle kingituse ära teeninud? Mulle küll meeldib teistele kingitusi teha! Ma kingiks kasvõi ennast ära, kui ikka õige mees teele satuks. Aga kahjuks ei ole seni veel sattunud. Ma kõigile sõpradele ja tuttavatele ei jõua oma palgast midagi asjalikku jõuludeks osta, aga midagi ikka natukene kinkida saab ju, kasvõi paar kommigi suudan ilusa paberi sisse keerata ja hea sõna juurde öelda. Kahju, et kudumise olen unarusse jätnud, muidu kooks igaühele erineva mustriga midagi, kui vaid aega leiaks ja ega ma enam ei tea ka, kui kallis lõng viimasel ajal on. Nooruses kooli ajal kudusin ikka päris hästi, isegi maleruudulise kannaga sokid kudusin valmis, aga need saadeti Moskvasse käsitöönäitusele ja tagasi need sealt enam ei tulnudki. Ju siis kellegi tähtsa kommunisti lapselaps soojendas nendega jalgu, las soojendas, mul kade pole.
Nii ma siis unistan siin uuest mehest ja olen proovinud ka internetist tutvusi otsida. Seal muudkui lubatakse taevamannat, aga ainult siis, kui oled alla 30ne. Ma sellest aru ei saa, miks mehed ei mõista, et 45aastane naine on voodis ikka palju parem kui 25aastane, mis siis, et noorem ihu. Vanem naine on ju palju kogenum ja hoolivam ning teab, mida mehele pakkuda. Või arvan ainult mina nii? Igatahes, alla ma ei anna, räägitagu mida tahes, et kui 40 kukub, siis on naine üksindusse määratud. Ma lihtsalt ei usu seda. Ma hoopis proovin jõulude ajal mitte nukker olla ja usun hoopis, et uuel aastal sünnivad imed.
