Minu Ameerika jõulud: pakkepaberite katkirebimise orgia ja järjekordsed patareidega lelud
Jõululaupäeva õhtul me muidugi hilineme kirikusse, nii et allkorrus on juba rahvast paksult täis.
Suundume seega lae alla, rõdule — need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, kus on kitsamad pingid, „et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses on vanad laetalad ja õhk käib ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin sellessamas kirikus oma laulatuse ajal (ja jõin seejärel suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kohaliku kirikuõpetajaga justkui eriline side, ta tunneb mu ära ja naeratab. Muidugi, võib-olla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige, kes astub sisse siia rõskesse kuuselõhna täis väiksesse valgesse kirikusse.
Mulle meeldib kujutleda maailma läbi kolmeaastase Marta ja pooleaastase Anna silmade: mis sealt paistab, mis tunne on? Just nagu Vargamäe Indrek, kes läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi: kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik ümberringi laulsid. Ka Marta laulab seekord kaasa ja mina märkan, et tean peast aina rohkem siinseid viise. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta saab esimest korda armulauda.
Tema silmade läbi on kogu ta elu loomulik, ei midagi imestamisväärset: ta on globaalse küla uus põlvkond, kelle meelest kahe kodu vahet lendamine ja ühest keelest-kultuurist teise hüppamine on tavaline asi. Kas ta tunnetab oma elus traditsioone ja stabiilsust? Vaatan teda põlvitamas enda kõrval altari ees — samas kirikus, kus oli tema ema-isa abielu õnnistamine ja tema enda ristimine — ning tunnen, et vastus on selge jaa. Minu südames võib valitseda segadus kultuurivahetuse pärast, aga oma lapsele olen ma andnud traditsioonide kimbu, kokku nii Eestist kui Ameerikast, ja ta peab neid omaks. Tema elu ei ole segane.
Palun sel hetkel altari ees meelekindlust, et järgmise hommiku pakkepaberite katkirebimise orgial rahu säilitada.
***
Väikesed valusad küsimused kraabivad mind terve järgmise päeva vältel. Miks pakitakse iga sokipaar eraldi paberisse? Mina üllatasin neid omal ajal, kui panin kõik ühele inimesele mõeldud kingitused lihtsalt ühte kinkekotti. „Väga… huvitav…” Ja miks tahetakse kõik pakkepaber automaatselt ära visata? Nii on toad kolm korda ühe päeva jooksul täis katkikäristatud pabereid: kõigepealt hommikul, siis ennelõunal, siis pärastlõunal. Mina olen see, kes räbalaid päästab: „Me hakkame pärast Martaga meisterdama,” vabandan ma ja märkan pilke stiilis „veidrik tegutseb jälle…”. Võib-olla on see suur veidrus tõesti, mõelda, et ma suudan statistikat kübeke muuta. Eelmiste jõulude aegu visati väidetavalt terves riigis ära neli miljonit tonni pakkepabereid.
Ohkan ja vajan veini, et see päev lõpuni elada. Miks see küll mulle nii raske on?! Mõtlesin, et mind ei saa see kingipüha enam tasakaalust välja viia, sest olen järele mõelnud ja aru saanud, et mul tuleb lihtsalt leida üles need praod, kustkaudu ma reaalselt saan tarbijaühiskonda muuta — näiteks tekkis mul paberiräbalaid korjates idee teha tulevikus nipiraamat, käsitööideed vanast kinkepaberist. Aga see, kas mu tütar saab endale uue patareidega Barbie või mitte, ei muuda suurt midagi.
Lisaks isetantsivale Barbie’le saabub jõuluõhtul meie perre peeretav kaugjuhtimispuldiga karumõmm, kaks iselaulvat patareidega printsessikleiti ning umbes lapsesuurune Barbie’de nukumaja. Kõik see kraam on tehtud Hiinas ja siia teisele poole maailma veetud.
Need patareidega mõmmid jäävad tavaliselt vanaema ja vanaisa maja pööningule vedelema. Uuel aastal uued kingid! Kui käisin pööningul, siis nägin eelmise aasta karu — seda, kes muinasjutte loeb, kui nupule vajutada. Sealsamas oli kaks patareidega raamatut — need, kus laps saab näpu pildi peale panna ja siis ütleb pilt plasthäälel: „Mina olen part!” või: „Mina olen tiik!” Aga kui laps libistab oma näppu üle raamatu, siis kostab: „Mina olen… Mina olen… Mina! Mina!” Veel hullemat peavalu-kakofooniat saab tekitada kahte näppu korraga raamatus ringi libistades. Sellised elektroonikaimed peaksid asendama seda, mismoodi vanemad lastele ette loevad.
Kas ma siis pole rääkinud, et me ei soovi patareidega kinke? Muidugi olen. Aga see on kummaline seletamatu vastasvajadus — just patareidega kinke tahavad siinsed vanaema ja vanaisa osta. Ei tea, kuidas see on teistes Ameerika peredes, aga meil jäävad need seisma. Ei mina ega Justin oska neid patareipille mängudesse sisse tuua, või siis ei taha? Ja Marta tüdib neist kiirelt.
Onu Ianilt saab Marta seekord kingiks oma elu esimesed telekamängud. Teleka ees on plastratas, telekast tulevad kiiresti liikuvad pildid, mis mul pea valutama ajavad. Näiteks peaks laps väntama, pea kuklas ekraani jälgides, ja oma rattaga liblikaid taga ajama. Ma tunnen viha sellist kingitust saades, ja ma tunnen süüd oma viha märgates. Need kingitused ehitavad aina uuesti seda seina, mis on minu ja siinsete sugulaste vahel. Kõik teavad, et need kingitused jäävad siia ja me läheme tagasi oma enam-vähem minimalistlikusse maailma, aga ummiku tunne on küll. Pööningule seisma viidud plast on kulutatud, see ei kao siit ilmast kusagile, ja meiegi oleme süüdi selles kriminaalselt suures üleriigilises raiskamises.
Statistika näitab, et kogu jõulude ajal tekkivast kinkide hunnikust läheb siin riigis aktiivselt kasutusele 1%. Ja ülejäänud 99%? Mis jääb seisma, mis müüakse kevadisel aiamüügil edasi, mis visatakse minema. Ka on siin levinud kinkide massiline poodi tagasi viimine, nii et enamasti on kingituse juures igaks juhuks ka ostutšekk. See on ju hea, et ebavajaliku saab poodi tagasi viia (olen seda Ameerika poodide joont Eestis taga igatsenud), aga suur osa poode ei anna tagasi mitte raha, vaid tagastatava kauba vääringus poekrediiti, nii et tavaliselt ostavad inimesed lihtsalt uusi asju ja veel rohkemgi, kui tagastatud kingitus maksis. Lõppkokkuvõttes kulub ikka samamoodi asju ja veel rohkem aega…
Mulle tundub, et siinsed inimesed ei saa aru, kui hinnaline väärtus on aeg ja kuidas nad matavad selle ressursi asjade alla.
Meie Justiniga oleme otsustanud sel aastal kinkida Martale enda poolt asjade asemel just nimelt puhast väärtuslikku valuutat, teisisõnu aega ja iseennast: lubadusi lähikuudeks, näiteks vähemalt tosin korda sel talvel kelgutama minna. Mind ei pane imestama Harvardi ülikooli psühholoogide leid: mida rohkem lapsevanemad töötavad ja on lapse juurest eemal, seda rohkem ostavad nad oma lastele kinke, samas lapsevanemad, kes veedavad lastega rohkem aega, kulutavad füüsiliste kingituste ostmisele vähem. Täiesti selge kompensatsioonimehhanism — ja lapsevanemal on võimalik teadlikult valida, kummas rühmas ta tahab olla. Meie kirjutasime oma lubadused kahes keeles paberile, kaunistasime ära ja panime rulli. Meeldis lapsele ja andis ka endale kuidagi puhta tunde!
Aga ma kardan, et me lõpetame ühel päeval ikkagi ka ise hiiglaslikus majas, mis on täis asju, millest me pole suutnud loobuda ja mis on lihtsalt meie juurde graviteerunud, näiteks nendesamade jõulukingituste näol.
Meenub, kuidas Justin rääkis oma lapsepõlvest. Ta ema läks tööle siis, kui ta Justin oli 16-aastane.
“Mida ta siis tegi, kui ta tööl ei käinud?”
“Noh, käis mööda poode, tõi koju uusi asju, sorteeris neid, ja kuna meil oli suur maja, täis asju, siis ta muudkui koristas ja korraldas midagi.”
Kaugemalt vaadates tundub see nagu kaks aastakümmet raisatud aega. See aeg tiksub pisikeste minutite kaupa. Iga kord, kui kingitakse (või ostetakse) uus laadung asju, tuleb selle eest maksta lõivu ajas. Tuleb uued asjad pakenditest välja lõigata, nendelt sildid eemaldada, nad pesta, sahtlitesse sorteerida… avastada, et sahtlid ei lähe kinni, kõik välja võtta ja sortida, mis läheb heategevusse või garaažimüüki… Juba on minutitest tiksunud tunnid. Ja igal nädalal ajavad lapsed oma kümme-korda-liiga-palju-mänguasjad ja kümme-korda-liiga-palju-riided segamini ja vanematel kulub kümme korda liiga palju aega, et see kõik uuesti ära kraamida.
