Puutun tööalaselt kokku palju vanade inimestega. Järjekordne tööpäev ning vanahärra teatab, et läheb juuksurisse. Tagasi tulles oli ta pisut mureliku näoga ja ootasin hetke, mil küsida temalt, mis on juhtunud. Läksin tema juurde ning kiitsin tema uut ilusat soengut. Uurisin, kas juhtus midagi? Kuid tema istus õnnetult voodiäärel ja vaatas põrandale. Enne mulle vastamist pani ta käed näole ja hakkas lahinal nutma. Kükitasin tema juurde ja panin käe õlale. Oli näha, et Härra tundis piinlikkust oma emotsioonide tõttu. See, mis ma kuulsin pani minu südame värisema ning hiljem tõsiselt mõtlema, mis on meie ühiskonnas valesti…

Ta oli kurb. Pangaarvele ei jäänud peale arvete tasumist ning ravimite ostmist tütretütrele šokolaadi ostmisekski raha. Siis võttis ta oma mantli taskust kõva apelsinikaramellikommi ning andis selle mulle ning ütles, et pole küll šokolaadikomm, aga magus seegi. Kallistasin härrat ja lohutasin teda, et õigepea pensipäev ja karamellikomm ongi see kõige parem!

Selline on minu soe mälestus igaveseks paaripäevatagusest sündmusest. Ilusaid jõule kõikidele eakatele ning ärge muretsege, kas komm on šokolaadiga või ilma. Peaasi, et sooja kalli saab. :)