Minu jõulumälestus: jõulutunne on õndsustunne, mis jätab igal aastal uue jälje meie mälestustesse
On vaikne ja ingellikult ilus detsembrikuuõhtu, aknalaual põleb marmorvalge küünal — leek õrnalt võbelemas ja sulanud vaha mööda küünalt alla nirisemas; õues on pimedavõitu, kuid taevas on valgustatud tuikavate tähtede ja kuldkollase kuuga; naabermaja akendes pärlendavad värviküllased jõulutuled ja väljast kostuvad võsukeste naeruhõisked. Õues on miinuskraadid, kuid õhk meie ümber on sametsoe — majad, lapsed, raamatud, villased sokid, jõulutee ja me ise õhkame soojusest. Kõik meid ümbritsev on lihtsalt jumalik.
Igal jõuluajal näeb ilmavalgust hulganisti pisitillukesi jõulumaimukesi. Nad tulevad siia ilma ajal, mil kõik nende ümber on täis lembust, kiindumust ja õrnu tundeid; nende esimestel eluhetkedel ümbritseb neid rahu, vaikus ja muinasjutuline idüll. Oma ema rinnal tunnevad beebid lisaks südamelöökidele ja lähedusele ka seda meelerahu ja harmooniat, mis jõuluaeg endaga kaasa toob. Kohe sündides saavad nad tunda kõike seda, mida kõikevõitev jõuluaeg endaga ühte seob.
Pisike käsi sirutamas väikesest hällist jõulukuuse poole; tillukesed varbad villaste sokkide sees soojenemas ja väikesed silmad jõulurõõmust tärlendamas, tõstavad vanemad oma pisikese jõuluingli hällist oma sooja embusesse. Jõulukuulid kuusepuul peegeldavad hapralt jõuluinglikese naerukirmeid ja nöpsnina. Pole midagi ilusamat, kui soe süda ja pehme süli külmal ja käredal talveõhtul.
Aeg möödub… ning nii, nagu öö muutub päevaks ja talv kevadeks, sirgub ka igast väikesest maimukesest suur ja iseseisev inimene. Aga jõulutunne meie sees jääb samaks. See on mälestus lapsepõlvest — meie esimestest jõuludest — ja see elab meis alati edasi. Igal uuel aastal jõulude paiku kogeme me seda tunnet jälle: see tuleb esialgu vaikselt, kuid äkitselt haarab see meid korraga — nagu armastus. Mine tea, ehk ongi see üks eriline armastuse vorm. Jõulud — see on ju jagamise, andmise, õrnuse, headuse ja armastamise aeg.
Kevade saabumise, lume sulamise ja pimeduse haihtumisega kaob meie seest ka see imeline kõikehõlmav jõulutunne. Saabub hoopis miski muu, miski täiesti vastandlik — suveootus. Jõulutunne pudeneb hetkega tolmuks ja jääb ootama oma uut aega, nagu ka lumi, millest ühtäkki plärtsuvad kevadised porilombid on saanud.
