Minu jõulumälestus: romantiline jõuluõhtu pimedas metsas jääb igaveseks meelde
Olen jõulusid traditsiooniliselt veetnud pere või lähedaste seltsis, ehitud kuuse, lõugavate jõululaulude ning lõputu jõuluroogade õgimise saatel. Möödunud jõulud aga kujunesid hoopis teistsuguseks, võrreldes varasemaga.
Elukaaslane viis mu seekord oma maamajja, mis asub sügaval metsade-rabade rüpes, kaugel eemal igasugusest tsivilisatsioonist ning teistest inimestest. Maja ise on vana, aga hubane, ümbritsetud põlispuudest, vuliseva metsajõe kaldal.
Kohale jõudes asusime esimese asjana kütma, esmalt maja, seejärel sauna. Sest vanarahva kombeid järgides peab jõuluööl ka ihu puhtaks kasitud saama. Õue süütasime kümneid küünlaid, tõrvikuid ning väikese lõkke, mille ääres hiljem hõõgveini rüübata.
Nende toimetamiste jooksul jõudis pimedus maale laskuda ning kuigi oli alles pärastlõunane aeg, valitses kõikjal tulesõõridest väljaspool pilkane pimedus. Toas küpsetasime vana puupliidi peal mõned jõuluroad, tegevuste kõrvale hõõgveini rüübates. Mõnus soojus tungis kehasse ning hoolimata kuuse, jõuluehete ja aisakellalaulude puudumisest tungis hinge härras jõulutunne.
Kuniks praad ahjus küpses, haarasime käe otsa paar suurt kotti porgandite, kartulite, õunte ja viljaga ning tõrvikud näpu otsas, jalutasime majast eemale metsa alla. Seal asus metsloomade toitmiskoht, kus alati värsked loomajäljed leitavad. Nagu seegi kord — kitsekesed ja metsanossud olid toiduplatsil käinud varasemast jäetud toite pugimas. Laotasime neile omalt poolt jõuluõhtusöögi lumele ning suundusime tagasi maamajja oma söögi manu.
Juba maja ümbruses oli tunda mõnusat jõuluprae lõhna, mis sõõrmeid hellitas. Praad ahjust, nõud lauale, küünlad akendele ja riiulitele ning õhtusöömaaeg algas. Jupp aega kõlas toas vaid matsutamist ja mugimist, jõulutoidud viisid lihtsalt keele alla.
Viimaks lõpetasime, istusime veidi aega mõnusalt ägisedes laua taga ning täitsime siis termosed kuuma hõõgveiniga. Soojad riided selga, termosed pihku ning tatsasime lõkke äärde.
Laotasime soojad tekid-vaibad toolidele, tõmbasime paksud fliistekid üll ning istusime sedasi lõkke ääres, lõbusalt mängivaid leeke jälgides, puude praksumist kuulates ja taevavõlvil säravaid tähti silmitsedes. Vahepeal kostus metsa alt, loomade toitmisplatsi suunast, raksumist ja müdinat. Küllap jõudsid metsaelukadki oma söögilaua juurde ja maiustasid seal jõuluroogasid.
Nõnda lõkke paistel istudes ja hõõgveini limpsates tikkus vägisi uni peale. Kuid vara veel — kell polnud palju ning saun ootas saunalisi. Rätikud ja jõuluõlled kaasas, sammusime sauna.
Ei tahtnud sel õhtul väga teravat leili teha, sestap nautisime 80-kraadist kuumust, kerget leili ja ohtrat vihtlemist. Vahepeal sauna terrassil külma talveõhu käes end jahutades ning õllet mekkides.
Vägisi kiskus vahepeal ka jõe poole, et seal leilist kuuma keha jahutada, ent kuna päeval jäi jäässe auk raiumata, siis tuli see karastav mõte maha kanda.
Lõpuks, pärast mitmetunnist saunaskäiku, olime nii mõnusalt roidunud, et vedasime vaevu-vaevu end tagasi majja. Lükkasime koristamise järgmisesse päeva, süütasime voodi ümber hulga küünlaid ning pugesime soojade tekkide alla teineteise kaissu.Naudinguid jätkus sel jõuluööl veel veidiks ajaks, misjärel mõlemad uinusime, kuumad kehad teineteise vastu liibunud. Maad võttis vaikus ja pimedus, mida lõhestasid vaid küünalde-tõrvikute värelevad valgusvihud ning aeg-ajalt metsa alt kostuvad ulukite rasked sammud.
See jõuluöö jäi meelde kui üks ilusamaid ning romantilisemaid — ent millest meeldivamaid küllap tulevadki aastad toovad.
