Minu jõulumälestus: ta meeldis mulle nii väga, et sooritasin tema nimel isegi ühe pisikese kuriteo...
Aeg oli selline, et meil olid näärid, jõulusid nagu polnudki olemas. Nüüd, aastakümneid hiljem, võin aga öelda järgmist: lapse südames oli ikkagi jõulutunne, sõltumata sellest, et olude sunnil kandsid pühad näärite ja kingitooja näärivana nime.
Erutus oli hinges juba sellest mõttest, et oled rahvamaja suures saalis ja ootad, millal sinu nime hüütakse — valge habemega mees hüüab üle saali. Mõnikord oled nii pabinas, et ei mäletagi, mis luuletuse lugesid ja kas üldse lugesid, aga kink on käes!
Algklassides olime natuke targemaks saanud: mitte ainult päkapikud ei hoolitse kinkide eest, mida me näärivanale kirjutades palusime, vaid ise saab ka teisele inimesele kingi teha. Õpetaja kirjutas kõikide nimed paberilipakatele ja siis hakkas neid kokku rullima ning pisikesse karbikesse panema. Samal ajal rääkis ta midagi, aga mina ei mäleta, mida ta rääkis, sest minu peas haudus plaan…
Ema oli meeldivalt üllatanud, et ma seekord ise olin hakkamas, et teda aidata. Ema tegi nimelt lisatööd, olles põhitöö kõrvalt ka koolimajas kütja, sellesama, kus minagi käisin. Puid tuli käru või saaniga kuurist tuua ja siis käsitsi koolimajja sisse vedada, ka teisele korrusele mööda treppe. Päris raske töö ühele naisterahvale ja selleks ma ka appi läksin.
Nüüd ma polnud aus, sest mind huvitas hoopis üks teine asi…, kui ema oli väljas ja mina koolimajas, hiilisin kiiresti oma klassi õpetaja laua taha, avasin sahti ja seal nad olidki: homsed õnneloosid ilusasti karbis! Hakkasin neid pabistades ja kiirustades lahti rullima ja uuesti kokku rullima, lõpuks ikkagi leidsin selle, mis vaja ja pistsid selle tasku. Oli ka viimane aeg, sest ema oli just halukoormaga ukse ette jõudnud.
Õpetaja võttis karbi loosisedelitega välja, krimpsutas nägu, vaatas neid ja siis luges üle, kuna üks oli puudu, siis ta ütles päris pahaselt: „Keegi on siin sahtlis tuustimas käinud, kes see oli?! Siin on sobratud ja üks on puudu!”. Haudvaikus klassis, keegi ei teadnud midagi…
Uuesti kirjutatud loosirullid ja kohe korraldatud loos andis mulle pinginaabri Kaido nime. Ma olin nii pettunud. Vaatasin t e d a ja mõtlesin armukadetalt, et kes küll saab temale kingi teha? Aga mina pidin ju tegema! Isegi sooritasin pisikese kuriteo selle nimel, t e m a nimega paberirull oli taskus, selle, mis õhtul karbist võtsin. Kõik pidi minema ju nii, et mina saan temale kingi teha! Ta oli kõige ilusam ja toredam tüdruk meie klassis, aga ega ma julgenud seda talle öelda, et ta mulle nii väga meeldib, tahtsin talle kingi teha…, ehk saab siis ise aru.
„Kas midagi on juhtunud? Sul nii tõsine nägu peas, lähme õue, just hakkas laiasid lumehelbeid sadama,” ütles see tüdruk ja tiris mind ukse poole.
„Tule nüüd tule,” tiris ta edasi ja vaatas mind oma säravate silmadega ja naeruse suuga. Mõtlesin, et need meeldivad mulle ikka nii väga, et pole ime, et sooritasin pisikese kuriteo…
Lumeräitsakad olid suured, kohevad ja õhulised. Selliseid pole kunagi enam langenud.
Nüüd on sellest möödas üle kolmekümne aasta, poisist on ammu mees saanud, plikast naine. Ehkki mees pole tüdrukut veerand sajandit näinud, ega teagi, kus ta elada võiks, käib peast läbi mõte: saadaks selle paberirullikese tema nimega pisikese karbi sees talle jõuludeks — kas ta saaks siis aru, kes selle saatis ja mis toimus kunagi ammu-ammu?
