"Mis need piparkoogid veel on?" ehk kuidas ma jõulud Ungaris veetsin
Katkend Reet Klettenbergi raamatust "Minu Ungari", kirjastuselt Petrone Print. Reet jutustab, kuidas ta jõulud ilma verivorsti, hapukapsaste ja piparkookidega Ungaris veetis ja Ungari jõulutraditsioonidega kohanes.
Ungari jõulud algavad nagu Eestiski advendiajaga, mille traditsiooniliseks saatjaks on nelja küünlaga advendipärg, üks iga advendipühapäeva kohta. Kuid erinev on see, et ungarlased ei oota jõululaupäeval jõuluvana. Meie mõistes jõulumees on ungarlaste jaoks hoopis Mikulás, kes toob šokolaadi ja kommi headele lastele salaja ööl vastu 6. detsembrit, asetades need aknalauale välja pandud ning hoolega puhtaks küüritud saapasse.
Mikulási, heatahtliku vanamehe kuju, on pärit Türgist, kus tegutses sellenimeline piiskop, kes hiljem pühakuks kuulutati.
„Mis te arvate, mida Mikulás teile toob?“ küsib ungari keele õpetaja paljurahvuselises keelerühmas.
„Mulle ei too midagi, sest mul Mikulás ei käi,“ olen kindel.
Eksin. Mikulás on kommi ja šokolaadi sokutanud mu ülikoolituppa ja postkasti, nagu pühade ajal Ungaris kombeks. Eks need ole tüüpilised pisikingitused ka laste saapakestes, hulka väiksem mänguasi või muu vidin. Ka päkapikke ungarlastel ei käi – nad peavad ainult Mikulásiga läbi saama.
Hea asi Ungari jõulude puhul ongi see, et lapsed ei tunne hirmu jõuluvana ees, kellele peab salmi lugema – nende kingitused toob kohale jeesuslaps (või ingel), keda nad loomulikult ei näe, sest too teostab oma kulleritöö märkamatult. Jõuluvana võivad lapsed siiski näha, sest jõululaadale tuuakse ta kohale otse Lapimaalt.
Mulle meeldib Budapestis jõulude ajal linnas jalutada, sest kõikjal on ehitud jõulupuud. See ei pruugi olla tingimata kuusk, võib olla ka nulg. Mul on natuke kahju puudest, mis enne jõule maha võetakse, aga traditsioonid on ungarlastele tähtsad. Õnneks on puud pärit siitsamast Ungarist, kus neid selleks tarbeks eraldi kasvatatakse.
Jõulude tähistamine ja jõulupuu kaunistamise traditsioon ei ole siin mõistagi ainult usklike pärusmaa. Tõenäoliselt ei tekigi paljudel seost jeesuslapse sünniga. Erinevus Eestiga on ehk see, et ungari kultuur on tihedamalt kristlusega seotud, nii et kristlike traditsioonide säilitamine kuulub loomulikuna igapäevaelu juurde. Ja sama loomulik nagu jõulude ajal jõulupuu, on Budapesti tänavapildis ka hanuka-küünlad. Mingit vaenulikkust eri rahvaste kommete vastu ma täheldanud küll ei ole.
***
„Kas teie sööte jõuluks ka hapukapsast ja verivorsti?“ uurin esimesel aastal oma tuttavatelt. Mind igatahes tabab juba novembris hirmus hapukapsaisu. See on esialgu ka ainus asi, millest puudust tunnen.
„Ei, me sööme jõuluks kala,“ teatavad nad minu nördimuseks.
Pagan, mõtlen, siis ma võin siin küll nälga jääda – ma ei söö kala!
„Ja millal piparkoogitainas müügile tuleb?“ küsin hoopis.
„Mis asi? Piparkoogitainas?“ imestavad nad minu toortõlke üle, sest ungari keeles sellist sõna ei ole.
„Nojah, tead, selline mõnus pruun ja vürtsine.“
„Sellist asja meil küll ei ole. Esiteks pole meil piparkooke, on meekoogid, ja teiseks teeb taina igaüks ikka ise.“
Hiljem selgub, et ka seapraad ei kuulu ungari jõulutoitude hulka.
„Või nii,“ imestan. Proovin kodus harjumuspärast piparkoogitainast teha, kuid ka see ei õnnestu eriti – Ungari poodides ei müüda kardemoni! Säh sulle siis jõule eesti moodi!
Ungaris, tuleb välja, süüakse jõulude ajal hoopis veinimaale sobilikult... veinisuppi!
„Kuidas seda veel tehakse?“ uurin ühe oma tuttava käest ega taha uskuda, et veinist tõepoolest suppi tehakse.
„See on väga lihtne: läheb vaja kuus detsiliitrit kvaliteetset kuiva valget veini, see on natuke vähem kui üks pudel, ülejäägi saad niisama ära juua. Siis veel kolm detsiliitrit vahukoort, 100 grammi suhkrut (või natuke rohkem, maitse järgi), üks kaneelikoor, viis tera nelki, veerand sidrunit ja kuus munakollast. Ajad aga maitseained ja sidruni ühes detsiliitris veinis keema ja keedad umbes kaks minutit. Selle ajaga saab vein mõnusa maitseainemeki," vatrab Emese, üks minu õpilasi, pikk sihvakas näitsik.
"Siis vahustad suures kausis munakollased suhkruga. Kallad ülejäänud veini maitsestatud veini juurde, lisad vahukoore ja kuumutad keemiseni. Ja siis valad segu peene joana munakollasevahule, ise samal ajal tugevasti vispliga segades. Tuleb hoolega jälgida, et kuum vedelik muna klimpi ei ajaks. Kui piisavalt kannatlik olla, siis tuleb välja küll!" Oma jutu saateks pilgutab ta silma ja jätkab:
"Kui see on valmis, paned supi tulele tagasi ja lased pidevalt segades uuesti keema tõusta. Süüa võib nii soojalt kui külmalt.“
"Ah sa pagan, midagi sellist pole veel kuulnudki. Lastele seda vist anda ei maksa? Kui kõrge selle alkoholisisaldus on?“ uurin sõbrannalt.
„Ikka üsna kõrge, sest me ei keeda ju maitseaineid kogu veinihulgas. Kui lapsed ka seda süüa tahavad, tuleb kogu veini keeta, et alkohol aurustuks. Ja kasutada võib ka poolmagusat või magusat veini, aga siis pole maitse nii pikantne.“
Ungari jõulurooga – jõulukalasuppi – tehakse traditsiooniliselt karpkalast. Kala tuleb poodidesse peamiselt kalakasvandustest, aga ka Balatonist ja Doonaust ning teistest veekogudest.
Kuna ungarlased "toodavad" kala rohkem, kui omal ära kulub, müüakse seda ka Austriasse, Rumeeniasse ja Poola, kus tarbimine suurem. Uuemal ajal süüakse hea meelega ka lõhet.
Et järgmisel aastal palju raha oleks, tuleb jõulude ajal ja aastavahetusel süüa palju väikseteralisi asju, nii et asjakohased on mooniseemneid sisaldavad küpsetised. Iseloomulik jõuluküpsetis on beigli, pärmitaignast rull, täidiseks kreeka pähkli puru või mooniseemned. Tasub proovida, äkki saabki rohkem seda va kõlisevat, millest kunagi küll pole!
Tüüpiliseks roaks on ka ülimalt toitev (või kui soovite, siis rasvane) täidetud kapsas – kapsahautise moodi toit, milles on täidiseks lihapallid. Ega see hapukapsast palju maha ei jää, mekk on küll tummisem ja roog annab maole rohkem tööd, aga Ungaris käies tasub kindlasti maitsta.
See, et jõulud on aasta kõige suurem püha, ilmneb sellestki, et jõululaupäeva pärastlõunal lõpetab isegi ühistransport liiklemise ja tänavad on tühjad, sest kõik on selleks ajaks oma kodus koos lähedaste ja kallimatega. Loomulikult on suletud ka poed ja üleüldse kõik asutused. See on tavaline teistegi pühade puhul, nii et toidukraami tuleb varuda õige mitmeks päevaks.
Kui päris aus olla, siis kaob mul igasugune tahtmine üleüldse mingisse poodi sisse astuda juba detsembri esimeses pooles, kui kauplustes on inimesi nagu seeni pärast vihma ja suuremal osal neist on närvid läbi nagu politseikoertel. Kindel moodus, et inimesel jõuludest kõrini saaks, on proovida oma argiseid sisseoste teha samal ajal, kui kogu ülejäänud linnarahvas paaniliselt jõuludeks valmistub. Õnneks on mu sõbrad juba harjunud sellega, et mina teen kingitusi siis, kui mulle pähe tuleb, näiteks keset suve, kui parajasti midagi just sellele inimesele sobivat leian või kui järjekordse õlaräti või Haapsalu salli valmis koon. Kinkida kinkimise pärast ei ole mul kombeks. Mõte on oluline.
Sellevõrra südantliigutavam on stseen, mida satun nägema teisel jõulupühal särava päikese paistel Vörösmarty väljakul patseerides. Jalutajaid on seal teisigi, näiteks üks ema lapsega, kes parajasti puust nikerdatud Petlemma-stseeni uudistavad.
„Kes need on?“ uurib umbes kolmeaastane tüdrukutirts ema käest.
„Need mehed? Need on kolm kuningat, vaata, neil on kingitused käes. Nad viivad kingi sellele lapsele, kes siin hällis on. See on jeesuslaps. Kuningad kuulsid, et Jeesus, meie Lunastaja, on sündinud, ja tulid teda tervitama.“
Näed siis, kellelgi on veel kannatlikkust ja tahtmist seda lugu oma lastele jutustada, mõtlen endamisi ja võdistan turjalt korraks sinna maandunud koduigatsuse.
