"Mitu head põhjust, miks ma tahaks detsembri lihtsalt maha magada!"
Ma ei salli jõule silmaotsaski. Ja jõuludele eelnevat paanikat ning tilulilu sallin ma veel vähem. Minu meelest ei ole jõulud mitte perega koos rahulikult olemise aeg, vaid pöörane stressi- ja tülitekitaja. Ning loomulikult väikesepalgalise õudusunenägu. Oh, kuidas ma soovin, et saaksin jõulud lihtsalt maha magada... terve detsemrbi veeta õndsas talveunes, kingituste, raha, sugulaste ja muu pärast muretsemata!
Esiteks — kingitused. Mina olen see õnnelik (või “õnnelik”), kellel on tohutult suur suguvõsa, kes kõik kingitusi ootavad. Lähisugulasi on meil mehega koos kokku u 20. Ja ma pean silmas ainult väga lähedasi, nagu vanemad, vanavanemad ning õed ja vennad. Lisaks sõbrad, kolleegid, laste lasteaiakaaslased ja kasvatajad. Kas te kujutate ette, KUI palju raha kõikide “õnnelikuks” tegemisele kulub? Lisaks veel aeg. Ma olen täiskohaga töötav inimene, mul ei ole võimalik lõuna ajal “korraks välja joosta,” et kinke osta ega jaksu, et pärast tööd keskustes kolada.
Kohustuslikud mõttetud kingid kõigile
Lisaks ajab mind närvi see kohustuse faktor. Ma ei saa aru, miks ma PEAN tegema kingitusi, kulutama oma raha, aega ja vaeva lihtsalt sellepärast, et keegi on välja mõelnud mingi rahakulutamise ja end oksendamiseni täis söömise püha ning selle jaoks veel vabad päevadki andnud. Ja leidnud, et jee, “hoolime” nüüd üksteisest rohkem kui terve aasta jooksul kokku ning näitame seda välja nii, et nuumame kaupmehi ja ostame kaubanduskeskustest kokku tohutul hulgal mõttetut träni, mida kingisaajal tegelikult üldse vaja ei lähe.
Tegemata ka jätta ei saa. Siis ju “ei hooli”. Kingi vähemalt midagi, kasvõi kruus või küünlajalg, peaasi, et midagi oleks. Mis siis, et saajale ei meeldi, sina oled oma jõulupanuse andnud!!! Te ei kujuta ette, kui palju ma saan sellist träni, mille ma panen kõik ühte suurde karpi ja pärast jagan sõpradele laiali…
Teiseks algab jõuluhooaeg juba oktoobri lõpus pihta ka. Jõulukataloogid, jõulumuusika, jõulutuled, jõulukarrad, jõulutoidud… ja seda kõike ainult kolme päeva pärast?! No miks ometi? Miks ma pean poes, kus ma tahan ainult piima osta, juba oktoobri lõpus või novembri algul, kui väljas on 12 kraadi sooja, vingerdama jõulukuulide ja lehvitavate jõuluvanade vahel? Pealegi, kellele need lehvitavad jõuluvanad ja tantsivad põdrad üldse mõeldud on? Miks nad peavad mulle pidevalt meelde tuletama, et mul ei ole raha, et neid osta? Lisaks — milline tööaja ja materjali kulu…. uskumatult mõttetu!
Lõputud vaidlused, kelle juures pühad veeta
Kolmandaks (ja see on tegelikult peamine jõuluvihkamise põhjus) hakkame me iga kord mehega vaidlema, kumma vanemate juurde me seekord minema peame. Justnimelt, PEAME, sest varianti, et me istume oma laste ja kassidega kodus, ei eksisteeri. Vanemad ja vanavanemad tahavad meid näha, sest kohtume niigi harva. Nende peres on oma jõulutraditsioonid, meil omad. Mõlemad näevad ette jõululaupäeval kogunemist, kuuse ehtimist, piparkookide tegemist ja söömist. Kõlab ju toredasti, eks? Ongi tore. Aga kui läheme minu pere juurde, istub mu mees solvunult nurgas, veedab õhtu telefoni otsas oma pereliikmeid läbi helistades ja neile kõigile häid jõule soovides, kui läheme tema vanemate juurde, suren mina igavusse, sest ma olen harjunud tegutsema ja ei salli paigal istumist, seal lubatakse mul heal juhul ainult piparkoogitainas paberist välja võtta, ülejäänud teevad ema, õed ja vanaemad ise ära.
“Miks te ei tulnud, me ju nii ootasime….”
Kodus istumine, nagu ma juba ütlesin, kõne alla ei tule, sest vanematel on lihtsam leppida teadmisega, et me oleme teise pere juures — vähemalt korralikult toidetud ja hoitud! Mine tea, mida need lapsed seal kodus omapäi teevad, ehk söövad korraliku seaprae ja hapukapsa asemel hoopis burksi, hoidku jumal! Ma tean, sest ükskord me proovisime. Tulemus? Aasta aega kestev ving ja halin mõlema suguvõsa poolt, kuidas me neile külla ei läinud, kuidas nad olid solvunud, kuidas nad ikka nii väga ootasid… see kestis aasta aega, järgmiste jõuludeni. Kuni üks pere sai rõõmsaks ja teine jätkas omakorda järgmiste jõuludeni.
Vanavanematele ei tee ju selgeks ka, et see loeb ka, kui ma käin neil nädal enne või nädal pärast jõule külas. Mis siis, et pole kapsaid, siga ja vorste laual, on vaid kartulid hakklihakastmega. Mis siis, et ei saa koos telerist jõuluprogrammi vaadata. Koos oleme ju ikka, tore on ikka, armastame ikka. Ei. Nende meelest on ainus viis oma armastust üles näidata jõulude ajal kokku saada. Muu aeg pole üldse oluline. Väga raske on niimoodi.
Jah, ma teen selle tralli kaasa, laste pärast. Meile tuleb koju kuusk, ehime selle ära, teeme piparkooke ja pakime kingitusi. Päkapikud käivad ka. Aga ma ei naudi seda mitte üks põrm. Mul oleks tõeliselt hea meel, kui jõulud sel aastal ära jääksid, siis jääks ära ka rahakulu (sest raha nagunii ei ole), jääks ära lõputud tülid ja vaidlused mehega, mehe sugulastega, oma sugulastega…
Ma usun, et need, kes raha ei loe ja kellel on lõputult aega, mida kinkide tegemisele ja vaidlemisele raisata, naudivad seda rahakulutamise aega ning verivorste. Mina ei naudi, ma jälestan, absoluutselt jälestan.
