Mitte, et jõulud oleks kogu aeg minu jaoks midagi totaalselt kohutavat olnud. Lapsepõlves meeldisid need pühad mulle väga: sai kinke, kogu pere oli ühes kohas koos, sai onulastega poole ööni uute mänguasjadega mängida ja kui lund oli, siis isegi õhtupimeduses veel kambakesi kelgutama minna. Järgmisel päeval sai veel minna maale vanaema juurde ja siis veel mitu tundi järjest jõulufilme vaadata. Ja siis tuli ju veel vana aasta õhtu, kui vanemate sõprade lastega vähemalt keskööni mängida lubati. Mis selles kõiges üldse halba sai olla? Mina armastasin sellest iga minutit.

Aga kuskil keskkooli ajal muutus minu jaoks kõik. Mu vanemad lahutasid, isa kolis kodust minema ja suurema osa aastast ma isegi ei näinud teda. Ta ilmutas end mu ellu ootamatult ega olnud enam selline isa, kes mul kogu lapsepõlve olnud oli. Ja esimesed jõulud katkises peres jäävad mulle vist küll igaveseks meelde. Vaatamata sellele, et ema andis endast kõik, et me vahet ei märkaks, aga olgem ausad, me polnud enam nii noored, et sellest mitte aru saada. Jõuluõhtu mööduski pigem meenutades, kuidas kõik enne oli… Ja nii ka järgmised aastad.

Nii ma ajaga jõulutraditsioonidest ka kaugenesin. Ja ühel hetkel sain aru, et igal aastal, kui novembrikuu jõuab kohale, muutun mina järjest nukramaks. Hoopis sellest sai mu uus normaalsus. Kui oma korteri üürisin, jõudis vähemalt kohale aeg, mil sain otsustada ise, kuidas ma neid pühi veeta saan. Näiteks kord otsustasin selleks ajaks hoopis Eestist minema sõita, soojale maale, kus jõule tuletas meelde vaid hale kuusk hotelli fuajees. Teine aasta aga olin terve 24. detsembri kodus kahekesi koos oma kassiga, vaatasin suvalisi filme ja sõin pitsat. Ja võin ausalt öelda, need olid ühed kõige mõnusamad jõulud peale seda, kui mu vanemad lahutasid.

Jõuludel üksinda olemine ei masenda mind, vaid on kuidagi veidralt vabastav. Mul on kuidagi lihtsam olla, tulen oma emotsioonidega paremini toime ja loon endale sobivamaid traditsioone. Ja mida ma siis sel aastal teen? Seda mida ise tahan!