Tahaksin kirjutada lausest, mis mind on kõige rohkem mõtlema pannud ja sundinud oma elus korrektuure tegema. Ma ei mäleta, kes see oli, kes nii ütles, aga kuskilt ajakirjast või portaalist mingit lugu ühest tavalisest naisest, kes oli oma elu muutnud ja tema ütles nii: “Ma tahan olla parim versioon iseendast.” Jutt seal juures oli umbes selline, et ta ei taha olla paks, tige ja õnnetu, vaid anda endast iga päev kõik, et ta oleks normaalkaalus, õnnelik ja rahulolev.

See lause andis mullegi tõuke mõtestada enda maailmavaade ümber. Ma olen see, kes ma olen, aga see ei tähenda, et ma peaks olema õnnetu ja rahulolematu ning virisema kõige üle — et ma olen paks, kole, inetu, õnnetu, töö on nõme ja elu üleüldse jumala halb.

Tegelikult on mul ju ise võimalik teha kõik selleks, et mu elu oleks hea ja ma ise õnnelik. Ma saan võtta kaalust alla, kui ma tahan. Mul on valida, kas ma virisen ja kurdan või olen tänulik ja rõõmustan. Kas ma näen elu halvemat või paremat külge. Kas ma meigin end, pesen juuksed puhtaks ja panen ilusad riided selga ning tunnen end kauni naisena, või istun kodus dressides, kasimata näo ja rasvaste juustega ning vaatan peeglisse ja vihkan ennast.

Samuti saan ma ise otsustada, kas ma jätan tööl, mida ma ei salli ja muutun seetõttu õnnetuks, või õpin juurde ja hüppan pea ees tundmatusse vette, et teha seda, mille poole süda tõmbab.

Ma tahan olla parim versioon iseendast. Tänu sellele lausele olen hakanud tohutult palju rohkem vaeva nägema iseenda kallal: ma meigin ennast tihemini, teen endale ilusaid soenguid, võtsin kaalust alla, vahetasin oma garderoobi välja ja otsustasin, et elu on tegelikult ilus.

Aitäh sellele naisele, kes sellise mõttega välja tuli!