Imeline idee, just kauni jõulu eel, mõtiskleda ning kirjutada midagi hingest.
Ma ei saa seda kuidagi tegemata jätta, sest soovin kirjutada oma/meie EMA st. Meie EMAst tähendab, sest meid on palju: õed, lapselapsed, väimehed. Ta on meile kõigile vajalik ja väga kallis.

Küsisin kunagi, kuidas meie ema suudab nii väga hea olla. Nii vankumatult rõõmus ja kompromissitult positiivne. Vastus tuli ruttu. „Minu isa ja ema armastasid meid nii väga, et me tunneme õdedega suurt soovi olla nende moodi.” Punkt. Siin ongi headuse valem. Sügav ja tegudes väljenduv armastus laste vastu vormib neist uued armastuseks võimelised inimesed.

Head inimesed, kogu eluks. Headus, avatus ja valmidus märgata ei eelda doktorikraadi. Kui remont pole raketiteadus, siis headus ammugi mitte. Vaja on vaid sisemist sundi. Kindlasti ka enesekontrolli ja julgust ja ehk mõnikord loobumistki. Ent neid on kerge arendada. Siis, kui tahame.

Me võime käia mõnda aega teiste poolt sisse tallatud radu, mil meid kangesti tahetakse kuhugi armastuse poole suunata. Eneselegi teadmata, kes või mis see õige, aga EMAlt saadu ongi see kuld.

Mina olen aga veendunud, et igal ühel meist on EMAga oma seos.

Olen ka kuulnud sellist ütlemist, et inimesed kellele ei maitse mesi, need on ema-armastusest ilma jäänud.

Tõepoolest olen omaette arutlenud, ning jõudnud järeldusele mõnede tuttavate vaatlemisel, et see peab paika.

Aga see selleks, väike kõrvalepõige…

Oleme ka juba kuldses eas ja naudime elu, aga EMA jääb selleks, kellelt oleme saanud selle, mis meid loob.

Meie emade ja vanaemade aegu algas umbes 40. sünnipäeva paiku igav ja aseksuaalne keskiga, kus tuli roosad kleidid kappi riputada.

Meie ema aga särab ja tal on rohkelt elutahet, läheneb juba seitsmekümnele.

Oleme oma kallilt EMAlt saanud tasakaalu sisemise ja välise ilu vahel.

Inimeste eluiga on nüüd märksa pikem ja võimalusi enda mitmekülgseks arendamiseks võrratult rohkem.

Seda teeb rõõmuga, püüab ikka ajaga sammu pidada: nuti kad tarbe-esemed, moodsad riided.

Meie EMA naudib pensionipõlve, ikka rikkalikult.

Ta ei pea lugema eneseabiraamatutest kõike seda, mis pajatavad need, vaid temas ongi see olemas.

Tema kuldsed sõnad on meile alati toeks, sest need on alati tõde, me 100 % usaldame.

Ka ilu ei ole temast kadunud — palgeid aitavad klaarina hoida tervislikud eluviisid, headus ja liikumine.

Just nii ma väidaks, et aga praeguses hetkes olla on nauding, kui meie EMA juba eakas.

Elame ja naudime elu koos, ühiste kooskäimistega.

Meie kallis mamma naudib vanaemakohustusi, pühapäevased pannkoogid moosiga lastele lastelastele, ikka alati menüüs.

Näen, et ta naudib seda, kuidas ta saab meie tegemistele kaasa aidata, sest ISA meil enam pole kahjuks.

Meie lapsed on armastusega tema poolt vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu maailmale — olles kingitusena kingituseks kõigile.

Ma armastan EMA armastust.

Armastus on lõhnatu, värvitu, maitsetu asi. Aga kui armastust on meie inimese vahel piisavalt palju, siis muutub see eriliselt kaunis asi kõigi jaoks nähtavaks.

Ma austan ja armastan meie EMA sellise tugevusega, sellise rikka magnetilise väljaga.

Armastame neid hetki, mis koos veedame. Meie imeline pere on alguse saanud eriti heast muinasjutust.

Olen ennast “valguse paistel soojendanud”, et armastust jagada ja head endale tõmmata.
See on üks mõnus tunne, kui saad armastada ja armastust tunda, mis tuleb nii soojast kodust.
Täna on küll vihmane ja raju ilm, aga tunnen kuidas Päike paistab ikka minu ja meie sees.