Naisteka jõululugu: kui ma sünnitanud olen, kas siis jätad lõpuks oma armukese maha?
Naisteka jõululoo autor on kärgpere isa, kel on kodus rase naine, aga peale selle on tal veel lapsed nõudliku eksnaisega ja oma osa jõulurõõmust soovib ka armuke. Järjeloo eelmistes osades pildus Gert oma naiste soovidele vastu tulles raha vasakule ja paremale ning põhjustas kogemata mitu piinlikku ja kurba olukorda.
Arvasin, et jõulud saavadki ehk lõpuks ilma suuremate kahjudeta üle elatud. Pangaarvele ei tahtnud mõeldagi, aga vähemalt näisid kõik kriisid olevat kuidagi lahenenud. Vähemalt ajutiselt. Kandsin eksnaine Kerstile üle 70 eurot minu “salatütar” Liisi peletiste maja jaoks. Mitte ei saa aru, miks laste mänguasjad peavad olema kallimad kui minu tööriistad? Kui pakkusin, et võin samasuguse maja ise paarist lauajupist kokku lüüa, ähvardas Kersti jälle, et räägib kogu tõe mu naisele.
Kristast ei olnud ma enam midagi kuulnud, ju leidis heldema ja rikkama mehe. Odavast polüestrist öösärk võib mehele teha ootamatu teene. Korra proovisin kahjude ennetamiseks temaga rääkida, aga telefonist kostus mingit muusikat ja melu, nii et mulle jäi mulje, et ta on restoranis. “Ma ei saa rääkida,” itsitas ta telefoni, ilmselgelt purjus. Lootsin, et sellega on ka rahu majas.
Viimasel hetkel meenus, et mul on ju oma naisele kingitus ostmata ning käisin kähku veel ühe tiiru poes. Ostsin mingi juusturiivi ja kommikarbi. Vähemalt teab naine, et alles oli mul midagi infarktitaolist ja vaevalt ta seekord eriti nõudlik on. Ka Põltsamaal ämma juures sai rahulikult ära käidud, kingiks viisime Haapsalu salli, mille naine oli juba suvel laadalt ostnud. Ise lisasin pudeli vahuveini ja tordi. “Oh, mis te nüüd, teil väike laps tulemas!” rehmas ämm käega ja lükkas kingipaki avamata kõrvale.
Koduteel tuli autoraadiost mingi jõululaulude popurrii ja mul hakkas isegi juba mingit jõulutunnet looma. Kujutlesin, kuidas naisukesega teleka ees istume, vaatame lollakaid komöödiaid, mina limpsin õlut, tema alkoholivaba glögi. Küünlad hubisevad ja piparkoogid lõhnavad ja nii edasi. Mul läks isegi meelest, et raha on vähevõitu.
Aga siis, nagu ikka liiga rahulikel hetkedel, helises mu telefon. “Halloo, ema,” ütlesin vastumeelselt, sest aimasin, mis torust tuleb. “Miks te igal aastal Põltsamaal käite, aga siit kunagi läbi ei sõida?” nõudis ta. Pean nentima, et täiesti asjakohaselt. Olen emaga jõulude paiku suhtlemist vältinud.
“Kas sa sõidad praegu kuhugi või?” nõudis ema. Ettevaatamatult poetasin: “Tuleme just Põltsamaalt.”
“Väga hea! Siis sõidate siit läbi. Sa tead, et see pole üldse suur ring. Mul on just laud kaetud ja paar külalist on ka. Teie jaoks ongi just ruumi. Ära mõtlegi mind enam kurvastada, et te ka seekord ei tule,” muutus ema hääl telefonitorus aina härdamaks.
“Ei saa vist hästi,” hakkasin vabandust otsima, kuid siis sekkus mu naine. “Anna siia!” kamandas ta ja haaras minult telefoni veel enne, kui jõudsin vastu punnida. “Muidugi me tuleme! Poole tunni pärast jõuame!” siristas ta torusse ja mul läks rool käte all higiseks.
“Meil pole vaja kuhugi minna,” hakkasin protesteerima, aga naine nähvas, et ma olla südametu ja oma ema peab ikka meeles pidama.
Eksnaise ja ämma suur vandenõu
Kui mu ema taluhoovi keerasime, nägin, et head nahka külaskäigust ei tule. Hoovil seisis tumepunane Volvo. Tean ainult ühte inimest, kellel on tumepunane Volvo. Just see, et mu ema käib ikka veel läbi minu eksnaise Kerstiga, ongi mind temast eemale tõuganud. Kui koos oma pahaaimamatult rõõmsa naisega veranda poole sammusin, hakkas mulle koitma, et minu ema ja Kersti on omavahel mingi vandenõu sõlminud. Aga tagasi pöörduda oli juba hilja. Ema seisis juba ukse peal.
“Oi, tere! See on vist Piret?” küsis ta minu naisele kätt ulatades.
Mina trügisin embavast emast ja naisest mööda kööki, kus ootaski ees Kersti, kes ladus võileibu liuale. Ja Kersti polnud üksi. Tema seelikusaba varjust piilus minu tütar Liis. Tahtsin Kerstit hoiatada, aga ka sellega oli juba hilja.
“Issi!” kiljatas põngerjas just siis, kui mu naine Piret tuppa astus. “Mul on nii hea meel, et me kõik siin koos oleme,” ütles Kersti õelalt. “See on ka väga armas, et väike Liis saab endale varsti mängukaaslase.”
“Minu meelest on ka nii tore, kui inimesed saavad omavahel hästi läbi. Peaaasi, et lapsed ei kannataks,” naeratas mu ema laialt.
Pean taas rõhutama, et mul on väga mõistlik naine. Ta ei kiskunud tüli üles. Ei öelnud üldse midagi. Kääris ainult käised üles ja küsis Kerstilt, kas saab millegagi abiks olla. Kersti palus tal hapukurke hakkida. “Ja sulle, Gert, jäävad munad,” ulatas ta mulle suure noa.
“Kes see tädi on?” küsis Liis Kerstilt. Lapsed suudavad sosistada nii valjusti, et seda on isegi teisel planeedil kuulda.
“Mina olen jõuluvana abikaasa,” napsas Piret Kerstil sõnad suust. Miskipärast turtsatasid kõik naised naerma ja mul koitis jube tõsiasi: olen ikka hirmus loll ja lihtsameelne. Mitte minu eksnaine ja ema polnud omavahel salapakti sõlminud, vaid hoopis kogu see kamp konspireeris minu vastu!
Õhtusöök möödus isegi normaalses meeleolus, rääkisime niisama tühjast-tähjast. Piret ja Kersti lobisesid, nagu oleksid nad vanad sõbrannad. Minu ema muheles rahulolevalt ja kinkis mulle omakootud mütsi. Piret ja Kersti said temalt täpselt ühesugused käpikud.
“Kui sünnitanud olen, kas siis jätad armukese maha?”
Kui lõpuks saime oma koduteed jätkata, võtsin südame rindu ja küsisin Piretilt, mida see kõik tähendas. “Oh, me tunneme Kerstiga juba mitu aastat,” muigas Piret. “Mäletad, kui Saaremaal sanatooriumis käisin? Kersti oli oma uue mehega juhuslikult ka seal. Tema mees on minu venna parim sõber, sa ikka teadsid seda? Ja siis me saime kohe sõbrannadeks ja ta rääkis mulle Liisist. Ootasin, millal sina ise räägid ja Kersti ootas ka.”
Pidasin paremaks mainimata jätta, et ei oodanud Kersti midagi, vaid tahtis minult kavalusega ainult raha välja pressida. Mulle tundub, et naiste manipuleerimisvõimel pole piire.
Mõned kilomeetrid sõitsime vaikuses, kui Piret äkki nõudis: “Kui sünnitanud olen, kas siis jätad armukese maha, eks? Sa arvad, et ma olen loll ja usun kogu seda kuusejama ja tööjutte? Naine saab alati aru, et sa teaksid. Lihtsalt tark naine ei ütle midagi enne, kui on õige aeg. See ongi see Krista, eks?”
Mul ei olnud midagi öelda, seepärast olin jätkuvalt vait. Naised on tõesti megakavalad. Mulle saabus korraga selgusehetk: ka Krista oli kogu aeg teadnud, vähemalt aimanud, et Piretile ei saa tema olemasolu saladuseks olla. Aga ta teadis, et mina olen piisavalt naiivne, et uskuma jääda, nagu oleks mingi salasepitsemine üldse võimalik. Ja jälle sai keegi minult midagi välja pressida… Kõik see logistika, kogu see rahajama oli täiesti ilmaaegu. Oleksin pidanud vihastama, aga tundsin kergendust.
“Kas me läheme nüüd lahku?” küsisin igaks juhuks. Vastust aimasin tegelikult ette: “Sa oled ikka tõesti lihtsameelne lollakas! Mis lahku? Me saame ju lapse! Selle üle, mida sinuga teha ja kes sa õieti oled, oli mul aega järele mõelda seal sanatooriumis. Ja otsustasin, et kui sinuga edasi elan, siis täie teadmisega sellest, milline sa oled. Kersti hoiatas ju ka. Nii et igasugused armukesed mind ei üllata. Sa oled hea inimene ja annad alati kõigile järele. Head inimesed ongi nõrgad, mitut asja korraga ei saa.”
Kodus ootas mind kuuse all üks pakk. Paberist ilmus lagedale püksirihm. Tugevast nahast, vägeva pandlaga. “Jõuluvana saatis. Võib-olla tahtis sulle peksa anda. Või hoopis vihjata, et püksid sul edaspidi ikka jalas seisaksid,” muigas mu naine. Kuigi mul oli juba mitmendat korda nende pühade jooksul väga piinlik, tundus korraga, et see on kõige parem jõulukink, mille keegi on mulle teinud.
Loe ka Naisteka jõululoo kaht esimest osa:
